Tere!
Olen otsinud variante, kuhu oma murega pöörduda ja loodan, et siit on võimalik ehk pisut nõu saada.
Olen 24-aastane naine, kel seljataga kaks depressiooni diagnoosi varasematest aastatest, kui veel abielus polnud ega peret omanud. Nüüd olen neljakuuse tita emme ja kardan, et sattunud sarnasesse auku, kus varem viibinud.
Minu laps nutab palju. Esimesed kuud kestsid öised nutmised pea hommikuni. Viimasel ajal on need piirdunud üksnes õhtutundidega, kuid olen sellest nii tüdinud, et lähen pingesse juba nutust, mis on mõeldud söögi küsimiseks, mähkme vahetamiseks vms. Olen hakanud lapse kallal õiendama ja näägutama, kui ta nuttes mu süles on. Räägin talle, et kuidas ta aru ei saa, et mul on kõrini ja tahan puhata, saades aru tegelikult, et see ei ole normaalne. Olen tema vastu kohutavalt ülekohtune, aga tunnen end nurka surutuna. paaril korral olen oma viha lihtsalt mehe peale välja valanud ja korra abikaasat isegi füüsiliselt rünnanud.
Kardan pidevalt meeletult igasugu jamasid: et laps jääb haigeks või võib olla mingi puudega, et ta kuskilt kukub vms. Öösiti käin kontrollimas, kas ta ikka hingab. Vahel olen öösel nii väsinud, et hommikul ärkan ehmatusest, et laps mu kõrval, tekk üle pea. Katsun kohe, kas laps ikka hingab ja olen imestunud kunas ma teda söötsin ja kaissu võtsin - väsimus nii suur, et ei mäleta enam midagi.
Mind häirib ka, et ei jõua kodutöid tehtud. Mees tuleb ka koju tihti, kui midagi jälle tegemata või pooleli ja pahandab, et ma ei oska üldse aega planeerida.Elan mehe vanemate lähedal ja seetõttu on neid tihti ootamatult külla oodata. Kui mul midagi natukegi tegemata on (enamjaolt valitseb totaalne segadus), olen pinges, et äkki keegi tuleb ja ma PEAN kõik korda saama, aga tegelikkuses ma ei taha, ei viitsi, ei huvitu.... Tahaksin ainult puhata, aga tundub, et seegi ei aita. Veetsime hiljuti mõnusa päeva mehega kahekesi, lõõgastusin selle jooksul täielikult, kuid koju tulles tegin tohutu tüli sellest, et minu ja abikaasa ettekujutus tulevase maja tubade arvust ei lange kokku. Need suured tülid lõppevad tihti sellega, et olen täielikus hüsteerias ja tunnen end nagu mingi mulli sees, mis kohe lõhkeb, reaalsusetaju kaob...
Suudan vahel pisut end isegi hästi tunda, siis kui mees kodus on, kuid tegelikkuses on ta tihtipeale kuni 24 tundi tööl või muude toimetuste juures ja mina lapsega kahekesi. Ma olen hakanud vihkama ja kartma üksindust (lapsega koos kahekesi olemist). Armastan oma beebit tegelikult üliväga, aga mingid segased tunded on kasvanud suuremaks ja ma ei suuda neid kontrollida. tahan tagasi normaalset elu ja häid lähishteid. Abikaasa ei saa ka aru, kuidas on võimalik, et ma ühel hetkel olen tema romantiline kaaslane ja teisel täielik fuuria, ühel hetkel kussutav ema ja järgmisel hetkel lapse kallal, kes midagi aru ei saagi, õiendav koletis. kardan, et mu laps saab eluaegse trauma sellest, et nii pahasti temaga räägin. Enamasti ma siiski ei räägi, vaid olen koos temaga nutnud. ja kui tõsiselt närvi lähen panen lapse pikali ja lähen kööki, et vältida raputamise või muud võimalust, sest tean tegelikult taolistest asjadest üpris palju.
Kas oskate nõu anda, mida oma suhetega ette võtta või kust abi saada? Ma ei tahaks päris arstide/psühholoogide juurde minna, kuna see oleks paras liikumine edasi-tagasi ja nõuaks lapsehoidja leidmist. Äkki on mingied muid variante-nippe... ehk on abi juba sellestki, et sain oma mõtted välja elada...
Olukord, mida kirjeldate, on tõesti pingeline ja ka ohtlik ohtlik teile endale ja lähisuhtele, eelkõige aga lapsele, kes sellises olukorras on kõige kaitsetum ja haavatavam. On väga kiiduväärt, et otsite abi ja püüate lahendusi leida.
Teie laps on alles 4-kuune, te kirjeldate, et olete väsinud, hirmul, rahulolematu iseenda, lapse ja abikaasaga. Mõneti kuulub kõik see olukorra juurde. Vaatamata lapse oodatuse määrale või paari õnnelikkusele astmele enne lapse sündi kogevad samu tundeid suurem osa emasid. Vahe on vaid nende ebamugavate ja räsivate tunnete hulgas. Kui neid on juba ülemäära palju nagu ilmneb teie kirjast, siis on küll vaja muutust.
Esiteks on vaja suhtumise muutust. Väikese beebiga ongi keerukas toime tulla, see nõuab palju hingejõudu, rohkesti vaimset ja füüsilist energiat. Sest ükski laps ei ole väike ingel voodikeses, armsasti vaid söömas-magamas. On mõttetu vaevata end võrdlusega näiteks sõbranna lapsest, kes kunagi ei nutvat. Iga laps on erisugune.
Mõni laps nutab pea kogu esimese poolaasta elust. See paneb proovile ema jõuvarud, ja see paneb tõsiselt proovile ka paarisuhte. Kogu armastuse juures lapse vastu võivad mees ja naine ses olukorras (küll eri põhjustel) tunda eemaldumist, vähest teineteisemõistmist, vastastikust süüdistamist.
Asi on selles, et lapsevanema roll on kummalegi uus, seda ei saa keegi päriselt õppida enne oma lapse sündi. Toimetulek selle ülesandega sõltub paljuski sellest, kuidas nende suhe alguse sai ja kust lapse vanemad ise pärit on. Mida väiksem on olnud koosoldud aeg enne lapse sündi ja mida erinevamad on olnud mehe ja naise lapsepõlvekodud, seda suurem on oht kokkupõrgeteks.
Kas beebil lastakse nutta või kussutatakse teda? Kas väikese beebiga kodus võivad toad segamini olla? Kas beebi eest hoolitsemine on vaid ema asi? Kas beebi emmel tohib olla ka oma aega või on see ette nähtud vaid beebi isale? Need ja väga paljud muud küsimused muutuvad ootamatult väga tähtsaks ja erimeelsused neis on tihti tüli allikaks.
Siin ongi peidus teine abistav muutus. Tuleb teha omavahelisi kokkuleppeid. Kui kõik olulised teemad suudetakse teadlikult läbi rääkida ja mõlemale sobilikud lahendused välja valida, on üks halbade tunnete ja pingete allikas elus vähem. Kokkulepped peaks tegema ka praktilises tööjaotuses: kes käib poes, kes koristab, peseb pesu, teeb süüa.
Kui koorem on liiga kaua olnud liialt suur nii paistab see teie puhul olevat siis on depressioon loogiline tulemus. Inimese jõuvarud on tohutud, kuid ei saa aina anda ja anda. Seiske oma vajaduste eest seda ei saa teha keegi teine. Reguleerige oma koormat, jagage seda mehe, ämma, sõbrannadega. Te peaksite saama veidigi vaheldust ja hõlpu.
Praegu on vaja nii teil kui ka abikaasal palju pingutada, et uue olukorraga sobituda ja kohaneda. Kui pinget ja rahulolematust saab suhtesse liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. Peab olema julgust teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust. Kui teile ei sobi abikaasa pikad tööpäevad, ämma kontroll kodu korrashoiu üle vms, siis öelge seda. Rääkige oma lähedastele, mida te tunnete, mõtlete, kardate, eeldate, vajate võib ju olla, et kõik nad on valmis teid raskel eluetapil toetama, kuid nad lihtsalt ei tea, kui hädas te olete.
Hea on meeles pidada, et tilluke laps on eriliselt tundlik, seetõttu peegeldab ta tihti neid tundeid, mida oma ümber tajub. Kui emme teeb lapsele küll rõõmsat nägu, kuid ise on ärev või väsimusest ümber kukkumas, ei maksa arvata, et laps sellest aru ei saa ilmne on, et temagi reageerib ärevuse, pahuruse, nutuga. Samal moel võib ema kurbus ja mure vastu peegelduda lapse kartlikkuses ja nutuvalmiduses.
Kui laps on väike, jäävad emade vajadused tihti tagaplaanile osalt on see arusaadav, teisalt aga peaks iga emme lisaks lapse vajaduste jälgimisele aina ka iseendalt küsima: mis mul puudu on? mida mulle hädasti tarvis on? Mida enam on kõigi vajadused peres rahuldatud, seda suurem on rõõm koos olemisest ja koos kasvamisest.
Kirja põhjal otsustades arvan, et vajate professionaalset abi ja võiksite pöörduda nõustaja või psühholoogi poole. Kinnitan teile, et professionaalse psühholoogilise abi juurde kuulub absoluutne konfidentsiaalsus.
