Olen omadega ummikus ja õnnetu. Augustis sündis meie perre beebi. Poega olime harjutanud selle mõttega päris pikalt ja ta oli väikeõe üle väga rõõmus. Raseduse ajal vaatasime koos filme ja raamatuid kuidas beebi kõhus kasvab ja laps väga ootas pisiõe sündi. Kui beebi sündinud oli siis algasid aga tõsised probleemid. Beebit ta hoiab väga, kuid kõik muu on muutunud väljakannatamatuks .Vanema venna käitumine on lärmakaks, vaenulikuks ja väga emotsionaalseks. Kinnitasime abikaasaga talle mõlemad, et me teda ju ikka armastame ja samapalju kui varem. Kaasasime teda beebi eest hoolitsemisse ja tegelesime temaga ajal mil beebi magas. Näiliselt olukord paranes, kuid tuha all hõõgus ikka säde. Ehk siis mida aeg edasi, seda hullemaks on asjad läinud. Laps on kaotanud huvi kõige vastu peale arvuti ja multikad. Autodega, lauamängudega ja muude asjadega ei mängi. Ei taha sünnipäevadele, lasteaeda, jõulupeole, jalutama, poodi. Tahab olla ainult kodus. Kui peame minema siis valab krokodiliipisaraid, et jätku me teda koju, kuid ei jäta ju nii pisikest. Lisaks ärritub kiirelt ja kurdab et pea hakkab valutama. Lisaks kakleb vanema õega pidevalt. Üritab ka mind lüüa, kui neid lahutama lähen. Karjub hüsteeriliselt iga asja peale. Kodustes töödes enam üldse kaasa ei löö, varem tegi seda rõõmuga, et mind aidata. Näen, et laps on stressis, kuid ei oska teda aidata. Olen püüdnud temaga rääkida ja igal vabal hetkel mängida või kodus midagi koos teha, kuid beebi kõrvalt jääb aega aina vähemaks sest ta ju enam ei maga nii palju kui enne. Mees on teda nädalavahetustel ka kutsunud omade toimetamiste juurde abiliseks, kuid ta ei taha midagi teha.
Olen ka ise väsinud, sest päeval võtab pisike palju aega ja majapidamine on juba laokil, sest ma ei jõua midagi teha. Beebiga koos magada ei õnnestu,sest paljalt mõte et niipalju on vaja teha ei lase uinuda ja kui jäängi magama siis hakkavad naabrid kolistama ja lärmama. uni on muutunud nii kergeks,et see häirib mind. Õhtul tulevad mees ja vanemad lapsed koju ja siis hakkab üks kaklemine ja karjumine pihta. Vaatan kella ja kui see hakkab saama kuus siis tunnen, kuidas ma ei taha seda õhtut,sest siis pole sedagi vaikust ja rahu mis päeval.
Hommik algab sellega, et ärkan koos perega kell 7, et poega riidesse ja sööma saada, tema aga venitab ja tujutseb. Ja õhtu lõppeb tavaliselt alles 12 ajal, kui poeg lõpuks magama jääb.
Kui hakkab kätte jõudma aeg minna kodust välja siis "hakkab tal kõht (kurk vms koht) valutama" sest ta lihtsalt ei taha minna. Vahepeal ta oli pikalt haige ja kodus, ei saa öelda, et ta siis oleks paremini käitunud. Tundub, et halva käitumisega ta tõmbab endale tähelepanu, ehkki oleme püüdnud talle seda võimalikult palju pakkuda nii mina, mees kui vanavanemad. Oleme teda pisikeste asjade eest kiitnud ja pööranud ka siis tähelepanu kui ta hästi käitub. Mida rohkem ta tähelepanu saab, seda hullemaks ta käitumine nagu muutub. Lisaks pole tal lasteaias peale 1 poisi,eriti sõpru ja see 1 poiss ka mängib viimasel ajal rohkem teistega või vähemalt nii mu pojale tundub. Ja teistega tal klappi pole.
Ma tunnen, et kaua me enam nii ei jaksa. Ka mees on õhtuti endasse sulgunud ja pidevalt kaitseasendis, et millal nüüd trall jälle pihta hakkab. Tal on ka pikad tööpäevad ja õhtuti tahaks natuke vaikust, mida viimasel ajal üldse ei saa.Kõige selle kõrvalt põõab ta mind aidata ja lastega tegeleda, kuid näen et see käib ka talle üle jõu, sest pidev kaklemine ja müra on väsitavamadki kui pikad päevad. Ning kuna poeg magama ei lähe normaalsel ajal vaid käib sada korda voodist väljas siis ei jää meile kahekesiolemise aega peaaegu üldse. Kardan, et see võib meie suhet hakata halvendama.
Ühesõnaga juttu sai palju kuid põhiline on et ma ei oska õigesti käituda praeguses olukorras ega kuskilt alustada selle asja lahendamist. Äkki on teil mulle häid nõuandeid, kuidas poega aidata ja kuidas selle kõige juures ise jalule jääda. Olen väga tänulik abi eest.
Olukord, mida kirjeldate, on tõesti väga pingeline, ja minu arvates on vägagi kiiduväärt, et te pole käega löönud, vaid püüate lahendusi leida. Kolme lapsega, kellest kõige väiksem alles beebi, ongi keerukas toime tulla, see nõuab palju hingejõudu, rohkesti vaimset ja ka füüsilist energiat.
Väikese õe või venna sünd on suurematele lastele alati ärevusttekitav sündmus. Kuna suurem osa ema tähelepanust läheb paratamatult kõige väiksemale lapsele, tekib suurematel lastel palju valusaid küsimusi: kas mind ikka ka armastatakse? Ega mind äkki nüüd hüljata? Kas ma olen ikka sama tähtis kui enne? Kas nüüd jääbki nii, et ema tegeleb ainult titaga ja mina olen aina tagaplaanil? Lapsel võib olla tunne, et teda on reedetud, petetud jah, isegi siis, kui ta on ema raseduse ajal vaadanud koos filme ja pilte väikeste titade arengust ja sünnist, ja ka siis, kui paistab, et ta hoolib väikesest õest või vennast.
Mitte et ta ei hooliks kindlasti ta teeb seda. Kuid on ilmne, et suuremal lapsel on seoses beebi ilmumisega majja palju segaseid tundeid, mida tal endalgi on raske mõista. Ja kuna ta ei oska neist rääkida esiteks seetõttu, et ta ei saa täpselt aru, mida ta tunneb, teiseks seetõttu, et tal puudub tundesõnavara (see puudub suuremal osal täiskasvanutestki), siis avalduvadki kõik need segased tunded n.-ö halva käitumisena, mis tekitab vanemates nõutust ja hirmu.
Nõutu ja hirmul on ka laps, sest lapsele on tema vanemate armastus elu ja surma küsimus. Lapsed on tundlikud, neid ei maksa alahinnata. Teie väsimus, tülpimus, mure, ärevus ja teised suurt ebamugavust tekitavad tunded on teie lastele palju selgemini tajutavad, kui te ise arvate. Ja enamasti arvavad lapsed, et nemad on selles süüdi ema väsimuses, stressis, ärevuses... Tark oleks see pinge lastelt maha võtta, rääkides neile oma tunnetest ja mõtetest nii saavad nad teist paremini aru ning ühtlasi ellu kaasa oskuse tunnetest ja mõtetest kõnelda, mis kindlasti hõlbustab suhteid nende tulevases täiskasvanuelus.
Kirjutate, et olete keskmise lapsega rääkinud. Kuid kas olete teda ka kuulanud? Tõeline kuulamine tähendab, et keskendute vaid talle, olete sada protsenti tema jaoks olemas, lükkate oma tunded ja mõtted ajutiselt kõrvale ning püüate last igati mõista. Lohutamine, õpetamine ja nõuandmine kuulamise juurde ei kuulu, need loovad vaid tõkkeid kahe suhtleja teele. Lapse toetav ja tähelepanelik kuulamine, kui see muutub korrapäraseks tegevuseks, aitab pikapeale taasluua usalduse, mis praegu tundub kadunud olevat.
Loen kirjast, et lapsega tegelevad ka vanavanemad. Tark oleks aeg-ajalt asjad nii korraldada, et kõige väiksemat hoiab vanaema, teie aga lähete poisiga kahekesi kuskile välja ja olete kasvõi paar tundi vaid tema päralt.
Te ei kirjuta oma kirjas midagi oma kõige vanemast lapsest. Järeldan sellest, et temaga teil probleeme ei ole. Kuid see ei tähenda, et ka tema sees ei võiks olla segaseid ja valusaid tundeid. Ta ehk ei näita neid välja, kuigi võib tunda end kõrvalejäetuna. Soovitan ka talle rohkem tähelepanu pöörata.
Teie rahulik, kindel ja armastav kohalolek igas mõttes on tähtis kõigile teie lastele see ongi minu kõige olulisem nõuanne teile. Et te seda jaksaksite, peate hoolitsema ka enda eest. Kui teie tass on tühi, pole teil ka lastele midagi kallata.
Pereprobleemide keerukust arvestades soovitan teil pöörduda perenõustaja või -psühholoogi poole.
