Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: mehega lahus ja 8a tütar muutub järjest agressiivsemaks

sõber
Külaline
Postitatud 13.12.2008 kell 20:29
ei tea enam mida teha. mehega läksime lahku ja kolisime tütrega välja. elame üüri korteris ja laps käib esimeses klassis. tüdruk on muutunud õelaks ja ülbeks. nüüd juba koolist õpetaja ka helsitas, et laps narrib ja mõnitab teisi klassi kaaslasi ja kellegagi enam läbi ei saa. kodus sõna ei kuula ja hakkab vastu kogu aeg. olen seletanud talle et mina olen süüdi kuna leidsin endale uue mehe( kellega paraku enam ei ole koos) ja täiskasvanute vahel juhtub teinekord selliseid asju, et minnakse lahku. ta teab ka, et mina olen süüdi selles. tööd ka palju ja olen olen sellise elu pärast ise ka närviline. ei oska enam tütart aidata, ta muutub järjest agressiivsemaks.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 19.12.2008 kell 00:49
Süütunne ei aita edasi ei teid ega tütart. Kindlasti tegite oma parima, et tähtsaid suhteid elus hoida, kuid läks teisti. (Suhtes on ju alati vähemalt kaks osapoolt, nii et kui tingimata tahate end süüdi tunda, siis vähemalt poole võite julgelt maha raputada.) Arvan, et elus on väga tähtis õppida kõikidest kogemustest, mida elu pakub, võtta kaasa hea ja edasi astuda – uute teadmistega, uue lootusega.
Kui pere koosneb kahest õnnetust inimesest, on kerge sattuda negatiivsete tunnete nõiaringi. Tunded ju nakkavad. Aga õnneks nakkavad ka head tunded. Teiste inimeste käitumistele ja üldse maailmas juhtuvale on siiski alati võimalik anda mitmeid tähendusi. See mitmetähenduslikkus annab võimaluse valida – seega saate oma ellu valida ka neid tähendusi, mis positiivseid emotsioone ja mõtlemisainet pakub.
Teie ja tütre elus on praegu kahtlemata keeruline aeg. Lapse agressiivsuse taga on ilmselt lihtsalt hirm. Püüdke olla mõistev ja toetav, last kuulata ja tütre vanust arvestavalt ka oma tunnetest-mõtetest rääkida. Lahkuminek pole kindlasti trauma vaid teie jaoks – seda on lahutus ka lapsele.
Tütrel võib olla suur mure ja hirm teie pärast – sest lapsed armastavad oma vanemaid väga – ja ka enda pärast, sest tunnetades teie murelikkust, närvilisust ja tööga ülekoormatust võib tal olla mitmeid kartusi, alates sellest, et äkki on kõigis teie muredes süüdi hoopis tema (lapsed kalduvad vanemate murelikkust tõlgendama sellega, et nad on olnud “pahad lapsed“) ja lõpetades sellega, et teie tema maha jätate – kuna ka just äsja koges mahajätmist.
Rääkige oma lapsega, ja mis eriti tähtis – võtke aega tema kuulamiseks. Andke talle märku, et te olete olemas ja ei kao kuhugi. Andke talle märku, et ükskõik, mida ta praeguses olukorras ka ei tunneks – kõik need on kohased ja kuuluvad olukorra juurde. Tingimata enda vajaduste eest – see tähendab: kuulake oma tundeid. Nad ütlevad teile, millest teil puudus on ja juhatavad edasi.
Soovin teile palju jõudu ja kannatlikku meelt.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!