Olen üksikema, lapse isast pole mingit abi olnud ega saagi tulema. Jäin üksi juba raseduse esimese trimestri lõpus, kui ta lihtsalt kadus. Läksin rasedana tööle, et saada veidike enam emapalka, kui seda töötamata saanud oleksin. Kui enne dekreeti haiguslehele jäin, siis võeti minu asemel samale kohale ülemuste laps tööle. Kui mu dekreet lõppema hakkas ja ma saatsin neile avalduse sooviga jääda lapsehoolduspuhkusele, siis anti teisele töötajale hundipass ning kauplus pandi üldse kinni. Nüüd kuulsin tuttavalt, et see firma on üldse pankrotis ja ülemused saatsid e-maili, et pean esitama lahkumisavalduse, sest nemad ei saa mind lahti lasta. Vanemapalka saan veel napilt 9 kuud ja viimane kord tulebki juba pooliku kuu eest, kuid laps saab lasteaeda heal juhul alles 2010 sügisest. Tööle tahaks minna kasvõi praegu, kuid kuskil ei taheta võtta naist, kes kasvatab väikelast, eriti veel kui tegemist on üksikemaga. Raha on vaja, et elada ja hakkama saada, kuid teenimisvõimalused nullilähedased. Endal on depressiooni diagnoos juba pikemat aega ning mida päev edasi seda hullemaks olukord muutub. Tunne on selline, et annaks mida iganes, kui saaks aega tagasi keerata ning muuta olematuks selle lapse sünni. Enim tunnen hirmu ja jõuetust mõeldes sellele, et varsti lõppeb emapalk ja pean hakkama elama olematu rahaga, millest jätkuks vaevalt lapsele söögi ostmiseks. Olen korduvalt mõttes läbi mänginud stsenaariumi, kus annan lapse lastekodusse, sest ei suudaks talle pakkuda elamisväärset elu. Ei taha, et ta peaks vaatama mulle otsa ja ütlema: "Emme, mul on nälg!". Kuna elan emaga koos, siis tema poolt saan küll peavarju, kuid ma ei taha tema rahakotile olla. Heidetakse mulle niigi nina peale, et ma sain lapse ja olen üksinda, kui paluksin temalt veel rahalist tuge hakataks mulle ka seda etteheitma. Tahaks minema kolida, kuid ei saa, sest pole tööd ega ole ka lootust seda kuskilt saada, sest pole erilist haridust. Tunnen, et olen ennast ise nurka ajanud, sulgenud endale kõik taganemisteed ja võtnud ära pääsemislootuse. Lapsele selline depressioonis ja labiilse käitumisega ema pole ka mingi asi, mida ihata, sest äkkvihahood, mis mind aegajalt tabavad panevad mu tegama vahel asju, mida sooviksin, et poleks kunagi olnud. Psühhiaatrile lähen uuesti ehk novembris ja loodan, et siis pannakse jälle antidepressandid peale, kuigi kaheldav see on: laps ju rinnapiimal. Kas on veel lootust, et see kõik laheneb ja elu muutub taaskord helgemaks ning selle sünkjashalli pilve tagant tuleb välja kord päike?
Kohutavalt kahju on, et peate maadlema nii raske olukorraga. Selle asemel, et tunda emana rõõmu lapsest, näib elu lootusetuna ja tuge pole kuskilt saada. Kogu loo juures on mul siiski hea meel, et kirjutate ja olete otsimas lahendusi.
Olete peast läbi mänginud kõige hullemad stsenaariumid, mis näivad pääseteena, kuid siiski on hea, et Te pole veel pidanud neid ellu viima.
Praegu on Teile esmatähtis kindlustada end majanduslikult hädavajalikuga. Nagu eelkirjutaja juba mainis, siis suur abi võib olla tööturuameti poole pöördumisest, kodustöötamise, osalise tööajaga töötamise variante jne. (uurige sealt ka tasuta juriidilise nõustamise võimlusi, sh ka isa materiaalse vastutuse kohta). Veel uurige sotsiaalabi võimalusi (nt omavalitsuse sotsiaalosakond). Usun, et mingi abi neist on kindlasti. Sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialistid puutuvad sageli kokku keeruliste olukordadega ja oskavad kas ise midagi välja pakkuda või koos mõelda ja suunata, kuhu veel pöörduda, millised on võimalused olukorrast väljatulekuks praegu ja mida teha edasi, et saaksite töökoha ja juba püsivamaid lahendusi.
Julgus rääkida oma murest nii vastavate spetsialistidele kui ka tuttavatele, on esimene samm. Mida rohkem kaasatud inimesi, seda suuremad on võimalused abi ka saada.
Kuigi praegu näib olukord väga lootusetu, siis kui midagigi proovite veel ette võtta, siis tuleb ikka mingisuguseidki võimalusi ka Kõike seda aga tasub igal juhul ette võtta ja ma ei kahtle, et teete oma parima. Kirjastki on tunda suurt vastutust oma lapse heaolu nimel lahendusi otsida.
Lootust ju ikka on! Soovin Teile ka reaalseid lahendusi ning jätkuvalt julgust enda eest seista.
