Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: palun abi

Külaline
Postitatud 15.10.2008 kell 19:28
ma ei teagi kuidas alustada....kui mu laps suri(ta ei elanud ühte tundigi) lasime ta tuhastada...otsustasime ta omale koju jätta...aasata hiljem jäin uuesti lapse ootele olin kogu aeg pidevas hirmus et nüüd läheb jälle midagi valesti kuid õnneks sündis täiesti terve tüdruk...(esimene oli ka tüdruk) kuigi esimene laps meil kodus on piinab mind koguaeg mõte et ma ta unustan sest ma ei taha teda unustada lihtsalt mul ei ole enam aega talle küünlaid nii tihti süüdata vahel ma rääkisin temaga isegi juttu aga enam mitte...ta on igavesti mu südames, aga lihtsalt see tunne vaevab ta oli ju mu pisike
Anu Bachmann
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 16.10.2008 kell 18:10
Tunnen teile teie kirja lugedes südamest kaasa. Lapse kaotus on midagi, mille raskust on võimatu ette kujutada. Loomulikult tahate teda oma südames edasi kanda. Kuid iga lein peab ükskord lõppema. Me ei tea, mis on teispoolsuses, kuid arvan, et ka seal rõõmustatakse lähedaste rõõmu üle. Kui te ei pane enam nii tihti küünalt põlema või räägite temaga harvem, ei tähenda see ju seda, et ta teile enam kallis poleks. Uue lapse sünniga muutub iga pere elukorraldus, kuigi kõik on endiselt kallid, tuleb aega teisiti jagada. Võimalik, et tuleb aeg, kui olete valmis esimese lapse tuha kodust välja viima, kuigi te ei saa teda unustada ja ta jääb alati teie pisikeseks, tuleb aeg, kui ta lahkub päriselt. Kuid seda, kas ja kuidas tal minna lasete, saate otsustada ainult teie ise.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!