Hinges on suur valu. Oleme mehega koos elanud 9 aastat meil on 5 aastane tütar.
Me olime väga pikka aega armunud mina tunnen et olen nagu siiani.. kui talle mõtlen siis seest kõik keerab ja süda taob kiiremini.
Mina olen karsklane ja mu mehele meeldib veidi õlletada mis minule kohe ültse ei istu. Me oleme pidanud kordi sellepärast lahku minema kuna ma kohe ei kannata seda joomist ja nii on meil neist olnud palju tülisid. Ma armastan oma meest väga kuid kõige muuga olen suutnud arvestada ta käib nädal tööl nädal vaba.. seega palju meist eemal.. käinud misjoonil millega ka leppinud kuna ta tahtis.. kuid sellega kuidagi ei suuda. Ja ta samas teab seda ja on algusest saati teadnud.
JA se valu mis hetkel sees on on sellest et ta valetas mulle. Esimene vale või valega vahelejäämine oli siis kui last kantsin.... ta käis salaja sõbraga peol ja ma sain sellest teada.. se tegi mulle tohultult haiget ja ma tahtsin ta maha jätta .. ütlesin kui talle sellist elu rohkem tarvis siis kahjuks mina ei suuda sellise mehaga elada ja ta palus andestust et tal pole seda tegelt vaja.... saime kuidagi sellest aastatega üle. Kuid nüüd kui just tuntsin et suhe on nii hea.... kõik nagu oli ästi... isegi sünnipäevad kus ta viimasel ajal väheke võtis suutsime tulla ikka õnnelikult koos koju et ma ei pahandanud enam... et olime nagu mõlemad õnnelikud. Kuid nüüd paarpäeva tagasi kui läks tööle sain teada et ta polnud üks öö tööjuures kuigi väitis et oli.. ta valetas mulle tel et tööl.. kuigi tegelt oli sõbrapool õlletamas ja ta jäi mulle vahele..... kõige rohkem teeb haiget se et ta oli suuteline mulle kõrvasisse valetama et ta tööl kuid ei olnud. Ma olen ahastuses karjun mutkui ta peale et miks meile nii tegi.. kõik oli ju hästi.. mis oli vaja valega kõike seda lõhkuda..... ta aga ei oska miskit kosta . ütleb et vabandasin et mis ta enam teha saab et kaua ma jahun ja et kui ei suuda andestada et siis pole miskit teha.. et tagasi ju aega ei saa... ajan aga oma karjumise ja süüdistamisega teda aina kaugemale... kuid ega ma mõistagi muud teha... ma ei teagi kas suudangi teda enam usaldada.. talle andestada... kuigi süda tilgub verd... ma ju armastan teda. Kuid valus nii valus et kuidas ta sai kuidas ta võis me suhte valega lõhkuda. Kas me tõesti nii vähe olulised talle. Ma ei teagi mida teada teilt tahaks või kus te mind aidata saaksite.. hinges on lihtsalt selline valu kartus et nüüd se siis ongi lõhutud ja seda ei anna miski parandada.. usaldus on ju läinud teist korda. Kuidas saada hingevalust lahti mida ta mulle põhjustas? JA kuna ma vaid karjun temapeale igroneerib ta mind... on ise nii vihane et mida ma saavutada tahan selle karjumise ja süüdistamisega... kuid mul ju polegi enam miskit saavutada kõik on ju lõhutud. kas peaksin südamekõvaks tegema ja tõesti ära lahku minema, et äkki me ei sobigi .. et ju tal on vaja sellist elu millega ma ei suuda leppida ja mis on tas tekitanud valet.
Üks hea suhte tunnuseid on mõtteviis: meil on praegu väga halvasti, kuid ma tahan selle muutmiseks, meie suhte päästmiseks midagi ette võtta. Viha ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi meie heaks teha ma teeksin. Seega võin rõõmu tunda teie suurest tahtest endale tähtsat suhet päästa, jääb mulje, et olete valmis oma suhte nimel tööd tegema.
Kriiside puhul ja mitmekordne valetamine võib tekitada tõsise kriisi on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et taastada lähedust. Sest kriisi puhul on ju võimalik ka suhtumine: saaks ainult partnerist lahti, saaks ainult vabaks, kui see õudus vaid lõpeks. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks.
Ka üksindusse tõmbumine teineteise kõrval pärast suhtekriisi on tavaline. Jäädakse kokku, aga sisuliselt jäädakse üksi. Üksindus paarisuhte sees on aga palju hullem kui ollagi ka tegelikult üksi. Üksindus ja tõrjutus suhte sees tekitab palju halbu tundeid, armukadedust ja viha nii et see on halb tee. Teadlikult tuleks hoiduda igasugusest agressiivsest käitumisest nii sõnades kui ka tegudes. Karjumine, süüdistamine, pilkamine, alandamine, vihane vaikimine see on tupiktee, suhet lõhkuv tegevus. Jõule vastatakse ikka jõuga, suuremale jõukasutamisele veelgi rängema jõuga. Seda loen välja ka teie kirjast.
Mis võiks olla abistav? Kindlasti on nendeks oskus jagada oma valu teisega ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine. Üks oluline reegel seesuguses kriitilises olukorras on mitte süüdistada teist sajas surmapatus. Ükskõik kui ränk on toimuv alati on oluline püüd hoida head (hoida alal kõiki ilusaid hetki), hoida selle poole, mis võiks edasi aidata.
Ehk vajate mõlemad veidi aega, et omaette mõelda. Pärast seda võiksite juhtunut koos arutada, eelnevalt kokku leppides, et kumbki räägib iseendast oma tunnetest, oma mõtetest, juhtunu mõjust , ning et hoidute teineteise süüdistamisest. Kui konflikt on õhus, on palju kasu oskusest olla hinnanguvaba ja mitte kleepida silte. Kõige kergem on mehele öelda: sa oled valetaja! Sa oled reetur! Sa ei armasta mind! Selliseid süüdistusi kuuldes on oht, et näete peagi mehe selga ukseavas. Hoopis teisiti kõlavad laused, mis kirjeldavad teie tundeid-mõtteid: ma ei talu valetamist, ma tunnen end reedetuna, mul on suur mure meie tuleviku pärast, olen hirmul meie tuleviku pärast jms.
Alati on abi püüust teist mõista ja meelespidamisest, et peale ühe seletuse juhtunule on kindlasti veel ka teisi. Suhegi pole kunagi ühepoolne, osalisi on ikka vähemalt kaks. Kui suhe on kriisis, on tegu terve probleemipuntraga, ja on kokku keeranud mõlemad. Nii on ka kriisi lahendamiseks vaja kaht osapoolt. Aga kui tunnete, et sellest ei piisa, sobib kolmandaks osapooleks psühholoog või nõustaja.
Soovin teile kannatlikkust iseenda ja abikaasa kuulamisel ning mõistmisel.
