Olen ise kahe lapse ema. Tütar 10a ja poeg 1,5a. Nüüd olen võtnud olude sunnil oma mehe väikese sugulase enda juurde elama. Tüdruk on 9a. Tüdrukukesel on külle ema ja isa olemas aga nad ei ole huvitatud oma lapse kasvatamisest.
Nii-siis on tekkinud rida probleeme, millega ma varem ei ole kokku puutunud. Näiteks laps tahab poest kõike mida näeb ning väidab kindlalt, et tal on seda hädasti vaja ning midagi sellist ei ole tal kunagi olnud.
Minu lastest on ta väga erinev ja seetõttu on mul tihti tunne, et ei tea kuidas temaga käituda, kas veenda teda asju teisiti tegema või sellele mitte tähelepanu pöörata. Nõuda nii nagu mulle meeldiks või anda rohkem aega kohaneda.
Ehk oskab keegi mulle soovitada mõnda foorumit või spetsialisti, kellega saaks tekkinud probleeme arutada, et kohe alguses saaksin oma suhte tüdrukuga parimale alusele, et vältida hilisemaid probleeme?
Tere!
Teie kirja lugedes tekkis esimese mõttena: kui hea inimene, kes sellise sammu on julgenud astuda. Arvatavasti ei võtnud Te last enda kasvatada kohustusest, vaid kõige parema soovi ja südameheadusega.
Tekib küsimus: "Kes vastutab lapse kasvatamise eest?". Tõenäoliselt Teie ja abikaasa. Järelikult on teil õigus ja kohustus kasvatada kasulast samade põhimõtete ja reeglite järgi, kui oma bioloogilisi lapsi. Probleemseks teeb olukorra see, et kasulaps ei tarvitse piiridest ja reeglitest teada, sest temaga pole lihtsalt varem täiskasvanud tegelenud. Sellepärast ta käitub nii nagu talle on seda varasemalt lubatud.
Esmalt rääkida kasulapsega üksi, kui tekib olukord, kus ta käitub Teile vastuvõetamatult. Teiste sõnadega: "võtta järelaitamise tunde" - see, mis teistel lastel selge, on temaga vaja veel tegeleda.
Käitumise muutmine on aja ja kannatuse mahukas protsess. Samas ei saa kõrvale jätta lapse hingelisi probleeme- ta on ilma jäänud oma vanematest ja kodust. Mida selline olukord lapsega teeb? See olukord võib põhjustada lapsele sügavaid psühholoogilisi probleeme, mida võib läbitöötada koos lapsepsühholoogiga.
Kahjutunne lapsest panebki meid, täiskasvanuid, sageli tegema järelandmisi ja tegema erandeid, sest ta on ju nii palju rasket läbi elanud.
Empaatiline mõistmine ei sega piiride ja reeglite panekut, sest Te ju hoolite ja armastate oma kasulast.
