minul siuke mure, et kuidas saada lahti tunnetest mis segavad elamist. asi on mu ämmas ja üldse mehe perekonnas. nad ei salli mind, põlgavad mind ja tahavad et me mehega lahku läheksime. meil on ka väike laps. varem seda kõike ei teadnud, kuid paar kuud tagasi sain teada,et kõik kolm aastat on nad minu ees ainult head nägu teind. nüüd aga ei suuda ma sellest kuidagi lahti lasta. mis kõige hullem, näen kuidas nad minu pärast ka minu meest eemale tõrjuvad ja ka meie last. kõik räägivad et mul peaks sellest ykskõik olema, mida nemad arvavad ja mõistusega saan sellest ka aru, aga tunded ja süda, need ei taha kohe kuidagi mõistust kuulda võtta. see kõik nii ahistab mind,näen unes ja kui mingi sõnavahetus mehega on, siis nähvan alati talle tema vanemate kohta....oeh....ma ei vihka neid, aga samas tahan et nad mõistaksid et ma pole halb inimene. tean et nad ei muud kunagi arvamust minu kohta, aga miks ma sellest niiväga hoolin? just see, et ma neist ikkagi hoolin, nende arvamusest, häirib mind...et siis kuidas saada endale tunded, mis oleksid ykskõiksed nende inimeste suhtes? tean et see kõik kõlab segaselt, sest seda ta ongi. lihtsalt kardan et kui ma niimodi edasi tunnen, hävitab see mu suhted minu mehega....lihtsalt ei suuda sellele pingele vastu panna...
Mõtted ja tunded võivad olla vahel kui painajad ning neid niisama lihtsalt välja lülitada ilmselt ei õnnestu. Vahel võime küll soovimatud tunded alla suruda ja end ära petta, kuid see on näiline .
Alustasite oma kirjas sooviga oma tunnetest ämma vastu lahti saada, tõdete, et rahu ei saa ja uni ka häiritud, kuid vihkamist ei ole. Aga mis tundeid praegune olukord Teis tekitab, mida tunnete ämmaga seoses? Usun, et vabastav võib olla see, et algul vaatate siiralt ja ausalt endasse ja lubate endale tunda seda, mida tunnete - on see pettumus, solvumine, alandus, häbi või hoopis miski muu?
Mõelge erinevate olukordadae peale, millal ja kuidas ämm on käiutunud ja kas suudate seda aktsepteerida. Teil on õigus kaitsta oma vajadusi ja seisukohti, väljendada oma arvamust, aga ka negatiivseid tundeid. Hea oleks seda teha rahulikus olukorras, kindlameelselt ning solvamata teist (mina-keel, kestamine).
Näiteks kui peate lubamatuks tagarääkimist, halvustamist jms. siis väljendage seda ning paluge ka ämmal avatult väljendada seda, mida ta tahab öelda (seda soosib teiepoolne aktiivne kuulamine). Vahel on pingest vabatav see, kui saate silmast silma kõik südamest ära rääkida, ka vanad ja keerulised teemad, eelnevalt leppides kokku, et teete seda soovist teineteist mõista ja rahumeelselt tulevikus suhelda (mitte süüdlast otsida või vigu otsida). Kokkulepe võib ka see olla, et suhe on liialt pingeline ja soovite kontakte vältida ning ei ürita üksteise elu segada.
Väga oluline on see, et mees on olnud Teile toeks. Oma murest suhet kahjustamise pärast võiksite talle rääkida, ilmselt vajate praegu täiendavat kindlustunnet ja oluline on, et mõistaks Teie pinget praegu (ja sõnavahetusi tema aadressil).
Soovin Teile kindalt meelt oma elu elada ja korralda nii nagu õigeks peate ja olla selline nagu olete. Käitumisi (ütlemisi, tegemisi) on võimalik väiksema vaevaga muuta. Aga nõuda, et keegi hakkaks teistsuguseks inimeseks, tunneks teisi tundeid, mõtleks nagu "vaja" - kõlab veidralt, kas pole?
Meelerahu ja mõistavt ämma!
