Tere. Olen 37-aastane naine, abielus, töötan palju ja kasvatan kaht teismelist. Laste õppeedukus liigub allamäge, sõnavara on kohutav, majapidamistöödes lapsed absoluutselt ei osale, nende nõudmised ja süüdistused on ületanud igasugused mõistlikkuse piirid: nõutakse ohjeldamatult firmariideid ja -kosmeetikat, halvustatakse kodu, toitu ja elamistingimusi. Pluss hulkumine, kaklemine, suitsetamine ja joomine. Lapsed ise üldse ei hoia oma asju ega korda, iga söögitaldrik jääb vedelema sinna kus söödi (nt arvuti taha), asju lõhutakse ja kaotatakse väga kergesti. Olen muutunud omas kodus laste teenijaks, pidevalt muretsevaks, sundivaks ja õiendavaks eideks - ise ka ei taha selline olla. Pole ime, et ka mees igatseb rohkem noorte vabade ja rõõmsameelsete neiude seltsi kui ülbitsevate teismeliste ja väsinud, pidevalt õiendava naise juurde. Selline tunne, et teised naudivad elu ja teevad mis ise tahavad, mina aga vaatamata suurele rabelemisele ei jaksa iialgi teha niipalju kui peaks ega olla selline nagu vaja. Keegi võiks anda head nõu, mida olukorra parandamiseks teha annab.
Teismelise iga on tõesti sageli suur katsumus vanematele ja tegelikult väga pingeline aeg ka teismelise enda jaoks. Kirja põhjal jääb mulje, et kuigi mees osaleb kodutöödes, olete võtnud murekoorma laste käitumise ja kodukorra eest enda kanda. Samuti üritate leida põhjendusi (või ka õigustusi?) mehe soovile veeta lõbusalt aega noorte neidudega.
Kogu loo juures on üsnagi mõistlik hakata leidma lahendusi lähtuvalt oma vajadustest ja anda kodustele teada, et Te ei soovi samamoodi jätkata.
Üheks võimaluseks uue tee leidmiseks on pidada maha üks ühine arutelu või perekoosolek teemal, milles näete probleemi. Algatuseks on hea valmistuda oma vajadusi välja ütlema mina-keeles (tunnen end üksi ja kurnatuna hoolitsedes kodu korrashoiu eest, soovin kokkuleppeid ., ma pean sobimatuks x-sõnade kasutamist jne.). Täiesti loomulik on see, et väljendate kindlameeleselt oma vanemlikku rolli, kui ütlete näiteks ei pea vajalikuks osta uusi riided ja soovite selgust, mis kell keegi koju tuleb ja kus viibib ning muretsete kooliasjade pärast.
Hea oleks võtta üks teema korraga fookusesse ja jõuda ühistele otsusteni kes mida, millal, kuidas jne. tulevikus teisiti tegema hakkab. Ilmselt ei ole realistlik saavutada peale üht arutelu kõikidele muredele lahendused. Kuid põhiskeem võiks olla selline - kui keegi teeb või ütleb midagi Teie jaoks vastuvõetamatut (Teil on probleem), siis Teil on õigus ja vastutus oma vajaduste eest seista ja reageerida (vt. Th Gordoni Tark lapsevanem kehtestamisoskus, probleemilahendamisoskus jm.).
Kindlasti on kogu peres muutuste tegemiseks vajalik koostöö mehega, tema selge isaroll ning samuti reageerimine, kui lapsed käituvad kohatult.
Kuigi see võib tunduda paradoksaalsena, vajavad teismelised väga vanemate reageeringuid, tagasisidet, kindlasti ka reeglid ja piire ning selgust. Kuigi nad käituvad sageli väljakannatamatult ja protestivad peaaegu kõiges ja kõigiga, ei tähendada see sugugi, et neil on vanematest ükskõik. Mida tuleks vältida, et saavutada vastastikune lugupidamine, on kindlasti näägutamine, süüdistamine, hukkamõist jms.
Selge on ka see, et kirjutada ja soovitada on kergem kui reaalelus midagi muuta. Vahel on hea ja abistav saada tuge näiteks pereterapeudilt või psühholoogilt, kasutegur oleks seda suurem, kui teeksite seda koos mehega, et leida kiiremini ühine keel ja vastastikune mõistmine toimetulekuks oma iseennast leida püüdvate teismelistega.
