Peres kaks last: 4 a tüdruk ja 2 a poiss. Mure seoses sellega, et lapsed ei jää õhtul magama. Kolmveerand üheksa on näha, et nad on väsinud, siis peseme ja loeme raamatut. Nii veerandi-poole kümne vahel võiks juba magama jääda (ühes toas) kuid teinekord õnnestub see alles kell üksteist. Küll on vaja kolm korda pissile, paar korda vett juua, koos laulu laulda, siis hüüavad ja kaebavad üksteise peale, vahest tuleb kellegil tekk ära, vahest on kellegil palav jne. Hommikul ärkavad seitsme paiku. Lasteaias saavad magada vähemalt kaks tundi.
Sellises vanuses lapsed ei suuda ja ei oska näha füsioloogiliste vajaduste mõtekust (miks peab magama? Miks peab sööma mitmekülgset toitu? Miks ei tohi süüa koguaeg komme? jne). Kui magamamineku eel on võimalus meelelahutuseks (magama jäämine pole ju laste jaoks teab mis põnev ettevõtmine pimedas toas rahulikult, tegevusetult lamamine) võimalus teha seda lõbusamaks siis seda kasutatakse.
Üks võimalik variant tekkinud olukorda muuta on sisse seada uued reeglid. Seada sisse selge tegevuste ahel, mis on sellises vanuses lastele ka mõistetav. Arvata võib, et need korduvad pissil käimised ja janutamised jms ei ole tegelikust vajadusest tingitud, vaid eesmärgiks on saada vaheldust, meelelahutust, liikuda ringi. Kehtestada kindel reegel: enne voodisse minekut on joodud, pissil käidud, lauldud ära kõik laulud jms ja alles siis voodisse magama. Mis tähendab seda, et peale voodisse minekut ei toimu enam ühtegi eelnevat tegevust.
Sellist muutust rakendades tuleb ilmutada sooja järjekindlust.
Alustuseks võiks siiski mõelda, kellele tekkinud olukord probleemiks on kas see on vanemale või lapsele. Kirjast saan ma aru, et lastel endil probleemi pole nemad on olukorraga päris rahul. Uneaega ei jää ka napiks, lisaks ööunele on ka kosutav päevauni lasteaias. Kas õhtune trallitamine on ülemäärane ja ärritav vanemale? Kui see on nii, siis vajab tekkinud olukord kohandamist. Kui aga vanem leiab, et temal ka probleemi pole siis ei peaks probleemilahendusega üldsegi tegelema.
