Olen alustaja lasteaiakasvataja ning nüüd sattusin kokku lapsega kes käitub väga kummaliselt. Poiss, saab kohe kuue aastaseks. Solvab mind väga ränkade sõnadega. Mitte millelegi ei allu. Olen proovinud enda arust peaaegu kõike, rääkinud temaga oma tunnetest, kuidas tema halvasti ütlemine mõjub mulle ja teistele rühmakaaslastele. Saatnud teda rühmatoast välja kui ta solvab mind või teisi lapsi. Katsunud teda eirata kui ta hakkab pahaks muutuma, aeg-ajalt sellest on isegi kasu. Kuna lasteaed kus töötan asub maakohas ning juhataja kauaaegne kohalik elanik ja tunneb seega lapsevanemaid rääkisin oma probleemist ka temaga ning kahel korral olen ka lapse tema kabinetti rahunema viinud. Laps lubab meid juba kirvega tapma hakata ning kodus ka kõik ära tappa.
Minus tekitab selline käitumine suurt muret ja ahastust, samas tuleb see sama laps aeg-ajalt minu juurde ja avaldab mulle armastust ning joonistab mulle lilledega pilte. KUi ta on halvast käitunud siis ma üldiselt tema peale pahane olla ei suuda, olen küll solvunud ja õnnetu kuid samas ka suures segaduses kuidas ühte väikesesse lapsesse nii palju raevu võib mahtuda. Tellisin juhatajalt ka nõustaja kutsumist lasteaeda, kuid ta ei taha sellega nõustuda väites et lapsevanemad pole sellegi kindlasti nõus. Olen kuulnud selle pere kohta ka seda et nende isa on suhteliselt kerge kätt tõstma, minule isiklikult tunnistas isa ka et ta ärritub väga kergest ning on vahest halvasti käitunud(mida iganes see siis tähendab). Samas ei julgenud ma ka isale kõike seda öelda mida tema laps lasteaias mulle on öelnud ja teha lubanud. Teise õpetajaga ta nii halvasti ei käitu, sest tema hoiab lapsi üldise hirmutamise ja ähvardustega pideva pinge all. Ka meie enda suhtlemine on vaid hädavajalikul tasemel. KOhtudes katsun küll temalt mingitki infot laste tegemiste ja arengu kohta saada kuid see on tunne et ma pean olema kui uurija ning puurija.
Juhataja avaldas arvamust et lapses on "kahestunud isiksus" kuid mida ja kuidas temaga edasi minna ma lihtsalt ei tea, vanemad tahavad teda sügisest kooli panna kuid mis siis seal veel saama hakkab !
Andke mulle palun nõu mida edasi teha tahan last aidata kuid minu oskustest jääb väheks.
Kirja lugedes on põhjust arvata, et Teie mure lapse pärast on täiesti põhjendatud. Hea meel on lugeda, et olete suutnud parimal moel antud keerulises olukorral toimida. Kuigi olete nõutu ja soovite teha enamat, siis vähemalt seni on väga vajalik olnud, et olete püüdnud mõista last, rääkinud kuidas tema käitumine ja ütlemine mõjub, pakkuda talle tuge ja lähedust kui ta soovib ning üritanud ka pere olukorrast selgust saada, üritanud suhelda vanematega. See kõik on olnud väga tänuväärne ja hooliv suhtumine.
Väikeses maakohas ei jää kauaks varjule last ohustavad tingimused, see on antud olukorras väga hea, samas aga tuleb selle info kasutamisel olla väga delikaatne. See pole sugugi vaid sõnakõlks, kui laps soovib kedagi maha tappa ning sageli oma raevu näitab. Tõenäoliselt on laps kogenud ise hirmu, kuulnud-näinud-kogenud olukordi, mis tema turvatunnet ohustavad ja ta kindlasti vajab kaitset.
Mida teha aga edasi? Täiesti mõistetav, et olete ettevaatlik isaga antud teema avatud käsitlemisel, eriti kui on põhjust arvata, et ta on käitunud lapsele ohtlikult. Samas ei saa antud probleemist üle ega ümber vanemaid kaasamata või vähemalt teavitamata. Kui vähegi võimalik, siis järgmisena võiksite kaaluda üht tõsist jutuajamist poisi isa ja emaga, väljendades pigem muret kui süüdistades. Vajadusel võtke toeks keegi, kes on olukorrast teadlik ja kogemustega (kolleeg, juhataja vm.). Võimalik, et vanemaid on valmisolek oma lapsi kasvatada parimal moel, kuid nad pole teadlikud praeguse kasvatuse mõjust ega oskagi teisiti, vahel vanemad ka nõustuvad, et vajavad ise abi, vahel aga varjavad tehtut või koguni asuvad vasturünnakule. Arvan, et nad peaksid teadma, mida Te olete lapse juures märganud (hinnanguvaba käitumise kirjeldus), mille üle muretsete, milles näete ohtu lapse arengule mõeldes. Vahel on vajalik koguni teavitada vanemaid ka seaduslikust vastutusest, st on käitumisi, mis on karistatavad ja millest olete sunnitud teatama (nt. vägivalla tunnused). Kõik see võib aga mõjuda ähvardavalt ja on õigustatud siis, kui muu ei aita.
Kui jutuajamise tulemusena pole loota koduse olukorra muutusele, siis järgmine võimalus on pöörduda ise spetsialistide poole, kas psühholoogi (ta ei saa muuta last ega olla perele abiks ilma nende enda vaba tahteta, kuid ta saab nõustada Teid, kuidas vanematega keerulist jutuajamist läbi viia ja kuidas last aidata lasteaias).
Lõpuks jääb veel variant abi saamiseks pöördada kohaliku lastekaitse spetsialisti poole.
Suur tänu Teile valmisoleku eest last aidata ning soovin, et poiss leiaks rahu ja turvatunnet ning Teile edu koostöö saavutamiseks tema vanematega.
