Sain aru, et kõikide minu probleemide põhjuseks on ohvrina käitumine. Probleem sai alguse vaimselt vägivaldsest emast Kaua aega e saanud aru, et just see käitumismudel (ohvri oma siis) on minu valude ja vaevade põhjuseks, senini süüdistasin vaid ennast ja püüdsin olla "tublim" kuni selleni välja, et tekkis üliraske tervisehäire. (Füüsilist vägivalda õnneks täiskasvanuna ei ole kogenud)
Nüüd küsimused:
1.väga sageli pöörduvad mu mõtted endiste vägivallatsejate juurde tagasi. Mõne aja eest veel ennast süüdistades ja eesmärgiga tõestada, et ma ei ole see, kelleks sa mind nimetasid ja pidasid. Kas see on normaalne ja kuidas nendest sundmeenutustest vabaneda, sest paraku häirivad nad väga tõsiselt elu kvaliteeti.
2. Kuidas ohvri rollist vabaneda?
Oma käitumises sedalaadi tähelepanekute tegemine on tihti harukordne, kuid kahtlemata kiiduväärne eneseanalüüs. Selleks, et probleemiga saaks hakata tegelema on vaja kõigepealt see sõnastada. Oluline on muidugi ka see, et ohvrina käitumine ei õigusta mingilgi määral kellegi poolset vägivaldust. See võib osadel juhtudel küll mõneti soodustada vägivalda, kui kindlasti mitte ei õigusta. Teie poolt esitatud küsimustele pole kahjuks võimalik üheseid vastuseid/käitumissoovitusi anda. Teie kirjast loeb välja seda, et probleemi algus ulatub lapsepõlve ja käesolevalt möödunu tungib sellisel määral olevikku, et ei lase elada Teil täisväärtusliku elu. Sellise üldistusastmega (kuidas vabaneda ohvri rollist) ei ole võimalik foorumikeskkonnas sellele probleemile lahendusvariante pakkuda. Kogu teema nõuab detailsemat käsitlust ja konkreetsete käitumissituatsioonide analüüsi. Seega oleks siit poolt antav soovitus pöörduda psühholoogi/psühhoterapeudi vastuvõtule, kellega koos Te võiksite situatsioonide analüüsi tulemusel leida sobilike lahendusi.
