Te pole ise poisile halba eeskuju andnud, kuid ometi kuulete poega rääkimas ebatsensuursete sõnadega. Kahtlemata valmistab see pettumust. See on väga oluline, et otsite rihma asemel teisi lahendusi.
Nii nagu rusikatega vehkimine on ka ropendamine agressiivsuse väljendus. Küsimus ongi selles, mis poisiga toimub, mis teda sedavõrd pahandab, häirib? Mida ta sel viisil väljendab? Agressiivsuse konkreetsed põhjused võivad olla väga erinevad. Kui aga üldistada, siis räägib see ikka kahjustatud enesetundest, kogunenud rahulolematusest, pingetest - on see siis hirm, alandus, ebakindlus vms. Te saate oma poega peamiselt aidata nii, et püüate eelkõige mõista, mis temaga toimub, millest räägib tema selline käitumine. Sageli on ju nii, et inetud sõnad ja rusikad lähevad käiku siis, kui teisiti ei oska endas toimuvat väljendada või polegi seda võimalust. Veel võib olla poisil varasem kogemus, et tema vajadusi ei võeta tõsiselt või on ta saanud karistada. Lähtuge sellest, et ta pole süüdi selles, mida tunneb ja kogeb, ega ka selles, et ei oska end teisiti väljendada. Mõelga ka selle üle, kuidas on teie peres kobeks enda eest seista, kas ja kuidas on lubatud olla pahane, vihane, mures, rahulolematu? Kuidas lahendate omavahelisi probleeme, kuidas arvestate üksteise arvamuste ja vajadustega? Kas lapsed saavad teilt õppida, kuidas seda teha?
Võtke ette üks isa ja poja tõsine jutt, kuid see peab olema kindlasti usalduslik ja sõbralik. Niipea, kui poiss tunnetab jutuajamises midagi ähvardavat, läheb ta lukku ja tema enesetunne halveneb veelgi ja agressiivne käitumine vaid süveneb.
Loomulikult ei tähenda püüd poissi mõista ja mitte süüdistada seda, et te peaksite sallima ropendamist ja rusikate vehkimist, sellele tuleb muidugi reageerida, kuid teda karistades, seda enam kui teeksite seda rihmaga, siis ta vaid kinnistate seda, et löömine, teise alandamine on lubatud. Väga keeruline on tal mõista seda, et teie ise kasutate seda, mida temale keelate. Niisiis, karistamine ei ole lahendus. Keskenduda tuleb sellele, et poiss saaks väljendada seda, mis teda vaevab, mis muret teeb, mis paneb teda halvasti tundma. Tema juttu tuleb võtta väga tõsiselt ja tema tundeid aktsepteerida. Sealt edasi saate arutada, mida teha, et poiss ei peaks enam rusikaid ja ebakohast sõnavara kasutama.
