Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Sugulased koos voodis

Anna Minna
Külaline
Postitatud 23.09.2007 kell 14:55
Paar päeva tagasi tabas mind ehmatus, millest pole veel päriselt üle saanudki. Nimelt meile tuli külla 11 aastane õepoeg,rõõmus ja asjalik laps, kes olude sunnil jäi meile ka ööbima. Kuna meil on väike elamine, pidi ta minu 8se plikaga ühte tuba jagama. Hilisõhtul kui öörahu juba välja oli kuulutatud, kuulsin toast ägamist ja kui vaatama läksin, olid lapsed kahekesi voodis. Panin tule põlema, lapsed hüppasid ehmunult voodist välja, ise näost punased, juuksed sassis ja higised. Tüdruk nuttis, mis hirmus, et poiss ise tuli tema voodisse ja ta ei saanud nagu asjast arugi, mis juhtus. Poisi sõnul tegid nad ainult nalja. Muidugi ma seletasin, et nii väikesed lapsed ei tegele niimoodi teineteisega ja panin nad eraldi tubadesse magama. Hommikul oli kõik jälle vanaviisi, asi justkui unustatud.
Probleem on tegelikult selles, et ma ei tea kuidas õele asjast teada anda. Poiss on mu õele kasupoeg, keda ta pole suutnud siiani armastama hakata, pidevalt üks naaksumine ja norimine lapse kallal käib. Nende peres kasvab lisaks veel 7 aastane tüdruk, kes on õe enda laps ja kes on väga hoitud ning hellitatud. Kuidas asjale läheneda, et keegi (peale minu ja mu tütre) asjata hingelist ega ihulist viga ei saaks? Ausalt öeldes ei tahaks ma poissi veel niipea oma lapse läheduses näha. Süda valutab ja ei tea, mida teha...
Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 26.09.2007 kell 07:19
Olukord on tõesti keeruline. Paistab, et lisaks ehmatusele ja murele tütre pärast kardate eelkõige, et õe teavitamine juhtunust võiks veelgi kahjustada tema ja kasupoja vahelisi suhteid. Samas ei saa asjast ka kuidagi rääkimata jätta.
Peale suurt ehmatust võiks kõigepealt rääkida veel kord asjaosalistega. Sellevanustel lastel on tihtipeale huvi "suurte inimeste asjade" vastu, uudishimu, eneseavastamine, suurematel ka soov järele proovida. Ning enamasti ple selliseid teemasidsel moel jutuks võetud, et lapsed teaks, kust piirid lähevad. Kas saite selgust, mis täpsemalt toimus, kas asi piirdus mänguga, uuriti ja katsuti teineteist või midagi rohkemat. Muidugi on teemat raske jutuks võtta, kuid validaprivaatne aeg ja sissejuhatus: "Tahaksin sinuga veidi oma vahel rääkida.... Mõne päeva eest, kui ..... siin oli, ehmatasin ikka kõvasti. Sina ilmselt ka.
Siin võiks pausi teha,laps tahab võib-olla juba kaasa rääkida. Loomulikult ei pea te minu sõnadega rääkima, see on lihtsalt näiteks. Edasi võiksite öelda, et kuna tüdrukud ja poisid on erinevad, siis on loomulik, et nad teineteise vastu huvi tunnevad. Kui teil on oma kogemusest mõni näide tuua (ma ei mõtle siin ahistamise lugusid, vaid neid "tõsta seelik üles" olukordi, võiks see lapse süütunnet vähendada, kui ta kuuleb, et uudishimu iseenesest loomulilk nähtus on. Edasi peaks rääkima sellest, kust lähevad piirid ja miks just sealt. Et ta teaks, et edaspidigi võib juhtuda, et mõni poiss palub teha midagi, mida ta ei taha JA TEMA EI PEA SEDA TEGEMA. TEMA VÕIB JA PEABKI EI ÜTLEMA. Kui lapse ära kuulate, püüdke peegeldada ka tema tundeid (nt. Sul on endal ka kahju, et nii juhtus... sa olid segaduses.... vastavalt sellele,mida temas tajute. Pakkuge toetust ja lähedust. Tähtis on, et juhtunust ei jääks hingetrauma ja süütunne ning ta teaks, kuidas edaspidi enda eest seista. See teadmine on igale tütarlapsele, tulevasele naisele oluline.
Tegelikult võiksite samamoodi rääkida poisiga kõigepealt omavahel. Kui lapsed on asjast aru saanud ja te võite uskuda, et neil pole ohtlik koos mängida, jätab juhtunu ilmselt väiksema jälje, kui suhted kulgevad loomulikul moel edasi. Poiss peab saama teada, et uudishimu rahuldamiseks saab küsida täiskasvanutelt, lugeda raamatuid, kuid teadma ka, kust läheb piir ja mida teha ei tohi. Lastel pole tihtipeale teadmist kust läheb piir ja veel suuremaks uudiseks võib olla neile, et selle piiri ületamine on ka seaduserikkumine. Ja loomulikult on vaja selgitada, milline mõju sellistel asjadel võib tüdruku hingemaailmale olla. Ning oluline on poisile öelda, et teil tuleb juhtunust ka oma õele rääkida. Selle koha peal saate ka tema tunded ära kuulata ja tagasi peegeldada, vastavalt sellele, millega tegemist on (nt, sa kardad, et saad karistada... sul on piinlik vm).

Õele rääkides võiksite teha siisejuhatava pöördumise:" Kui...meil oli, juhtus midagi, mida sa peaks teada." Edasi võiksite öelda, mille pärast teda informeerite. Muidu võib ta arvata, et tahate, et ta poissi karistaks. "Räägin sulle sellepärast, et sa teaks." Kui kardate, et ta last lüüa võib, püüdke teha kokkulepe, et seda ei juhtuks. Siis püüdke kirjeldada lihtsalt seda, mida nägite ja mida tegite. Ning öelge,et arutasite lastega juhtunu põhjalikult läbi (kui olete seda teinud). Kuulake ära õe reaktsioon ja kuna siin on arvatavalt tugevaid tundeid, püüdke ka tema tundeid peegeldada (ma näen, et sa oled šokis... sa oled väga vihane... vastavalt sellele, mis temas toimub).

Kas teie õde elab poisi isaga koos? Kas isaga rääkimine enne õega rääkimist teeks teie enesetunde julgemaks või hullemaks?

Näite arvavat, et pisi puhul on tegemist ka tähelepanu- ja rmastusvajadusega, kõrvalejäetuse ning armukadedusega kasuõe suhtes. Ehk leiate võimaluse ka selles oma arvamuse väljaütlemiseks. Eelnevalt võiks küsida, kas õde oleks valmis kuulama, kuidas teile kõrvalt paistab. Laste rahuldamata vajadused ei kao ju kuhugi. Kui need jäävad rahuldamata, saavad neist lihtsalt käitumisprobleemid või tervisehäired.

Laste tugikeskusest Tartus või Tallinnas võite vajadusel abi saada, kui oma nõust ei piisa.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (5)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!