|
PATSIENT
Külaline
|
|
Postitatud 30.07.2007 kell 09:11
|
poleks eales uskunud, kui eile öösel suurtes valudes 112 helistasin, et saan hiljem haiglasse jõudes suure sõimu osaliseks...
asi nimelt selles, et umbes 3 nädalat tagasi hakkasid mul öösiti tugevad valud ülakõhus. kohe nii õudsad valud, hullemad kui sünnitusvalud, kohati... igastahes...käisin nende valudega puhtjuhuslikult ära rapla kiirabis, käisin perearsti juures....ja lõpuks eile öösel enam vastu ei suutnud punnida ja helistasin omal algatusel 112. ma tavaliselt pean selleks ikka väga suures hädas olema, et sinna helistan...inimene kes vastu võttis oli väga sõbralik, kiirabi tuli ka kohe kohale, ei pidanudki tund aega ootama, ka kiirabi arstid kes kohale tulid, olid väga sõbralikud, aga siis, kui jõudsin haigalsse, tuli minu juurde yks vanem mees arst, kes sõimas mind läbi, et mingite mõtetute kõhuvaludega sinna läksin. küsis kärsitult kui kaua on olnud, miks ma pole varem artsi juurde läinud...vastasin ta küsimustele ilusasti ära ja siis ytles, ega me siin mingi uurimisasutus ei ole:0.....issand jumal, ma olin tõesti valudes, mul olid tugevad valud, mitte ykski valuvaligisti ei mõjunud ja nii ta mu sinna jättiski. hakkasin selle peale muidugi nutma. tahtsin tol hetkel tõesti lihtsalt minema sealt kõndida ja kõiki neid seal sinna heasse kohta saata. ma olin tulivihane. terve öö, 7 tundi valutasin, kui lõpuks sain ultrahelisse ja sain teada et mul on sapikivid ja et pean opile minema. kohtav....nüüdsest lähen haiglasse ainult siis kui suremas olen...nii pettunud pole ma veel kunagi yheski arstis olnud...aga, ma arvan et annan talle andeks, sest usun,et tal oli lihtsalt paha tuju ja kuna mina olin tol hetkel seal vist kõige mõtetuma hädaga patsient, siis noh, las ta olla....aga oli vajadus seda ülekohut ka teistega jagada...
|
|
