|
Anu
Külaline
|
|
Postitatud 24.07.2007 kell 21:13
|
Olen olnud aastaid kodune ema,lapsinvaliidi hooldaja.
Maakohas on tööd üsna raske leida,eriti kui lapsed väikesed ja puudub omal auto.Elu aga andis veel oma hoobi 5a.tagasi,kui poja uuringute tulemused andsid valusa hoobi kogu perele-tal avastati peaaju kasvaja ja nii jäin ma tema hooldajaks.
Töömõtted pidid sel korral ootama jääma.
Nüüd aga teist aastat,peale seda kui hakkasin uuesti otsima tööd,kasvõi paar korda nädalas lapsehoidjana või koduabilisena juhtus tore asi ja meie peres käib juba teist suve vene tüdruk eesti keelt õppimas.Päris tore kogemus meile kõigile,olgugi et külapealt tuleb igasugu kommentaare.
Ühel maikuu hommikul,kui ma Tallinnasse sõitsin kuulsin juhuslikult raadiost saadet:Minu pere:,kus oli juttu lastekodu lastest ja kui ma õhtul abikaasaga sellest rääkisin,et mis sa arvad,kui hakkaks tugipereks oli ta kohe nõus.
Alguses käis tüdruk nädalavahetustel meil,siis aga kui kool lõppes tuli vaheajaks,praegu on Hiiumaal ühes turismitalus,kus nad on aastaid käinud.Aga see meie küla,tõesti kuul pähe....
Poeg on mul 15 ja Kristiina ise sama vana ja muigugi küla vanemad daamid,kellel peaks juba ikka juuste all ka midagi olema,loobivad kommentaare,:Et,noh otsid oma pojale kõhualust ja juskui neid l...e siin külapeal veel vähe,et peab linnast juurde vedama.Ühesõnaga ma ei julge teda enam võtta,sest et on vastik kuulata,kui tüdruk,kes on vaikne ja korralik ja keda aja sõna otseses mõttes toast välja ,käibki mu 9 aastase tütrega koos jalutamas.Mida teha,kuidas toimida?
Vot,mis tähendab kui tahad teisele head.......
|
|
