Ma olen nii hädas oma prioriteetide paika panemisega. No ei suuda otsustada, et kuidas edasi...
Olen töötav nelja väikese lapse ema ja oma eluga pole ma mitte üks raas rahul .
Ma tunnen, et minu töölkäimine mõjub mu perele väga, väga halvasti. Lapsed on muutunud jonnakamax- õnnetumax, nad ei söö enam alati korralikku toit, sest mind lihtsalt ei ole neile seda valmistamas, kodu on pidevalt segamini, perega ühiseid hetki on minimaalselt ... jne,jne.
Kuna minu töö on selline, et see käib vahetustega ja hõlmab ka pooli nädalavahetusi, ei ole me kaasaga ka pea-aegu mitte kunagi korraga kodus ( temal samuti vahetustega töö). Lapsed lasteaias ei käi (pole lihtsalt kohti , elame Tartus ). Nii et olengi oma töögraafikud nii sättinud, et sel ajal kui mees õhtul tööl, olen mina hommikul tööl ja vastupidi. Noh ja nagu öeldud on mul ka pooled nädalavahetuse täiesti kinni (laup. lausa 12 tunnine tööpäev) siis ei saa me just eriti tihti kõik koos üritustel käia. Hästi loll on ka veel see, et mu töö iseloom on selline, et vahel on vaja välja minna ka oma vabade päevade arvelt...
Ning see toob veel lisapingeid juurde Meie suhted mehega on peale seda kui tööl hakkasin käima, palju ,palju halvemax muutunud.
Ühesõnaga tunnen, et mu pere (mina kaasa arvatud) kannatab sellepärast, et emmet kunagi ei ole. See on väga tõsine asi ja teeb mulle väga haiget.
Et miks ma siis ikkagi tööl käin?
Ei tea, nagu mingi hirm on rongist maha jääda... Majanduslik külg muidugi ka, aga see pole nii oluline, sest mu mees teenib hästi. Ja hirm, et kui nüüd töölt lahkun, siis edaspidi on veel raskem uut tööd leida (samas on see naeruväärne, sest mul pole kunagi olnud töö saamisega probleeme) Ei tea miks olen selliseks põdejaks muutunud?
Siis kardan veel, et kui mina olen kodune, siis ei ole meie perel võimalik võtta nt. pangalaenu, kui see peax mingi hetk valikuks osutuma..... jne, jne. (Tahame tagasi maale kolida).
Samas tean, et mu lapsed (noorim on kõigest värskelt kahene), vajavad mind väga, väga. Mina neid samuti
Mida ütleks kõrvalvaataja?
Ma ei küsi nõu sellepärast, et teha nüüd täpselt nii, kuidas teised arvavad, vaid mulle tundub, et kui ka teiste pereinimeste arvamust kuulen, siis saan ka ise pildi selgemaks.
Tegelikult tahaks küsida kõigepealt Teilt endalt oletame, et kui selle loo oleks kirjutanud Teie väga lähedane sõbranna/tuttav mis oleks Teie nõuanne temale?
Kirjast loeb välja seda, et olete õnnetu ja rahulolematu praeguse elukorraldusega. Teie jaoks on väga oluline olla perega koos, kuid tööl käimine võtab olulise osa ajast. Väga oluline on siinjuures see, et tööl käimine ei tundu Teile rahulolu pakkuvat teete seda suuresti hirmutundest. Ärge laske oma elu juhtida ebamäärasel hirmul.
Kõrvalt vaadates tundub, et Teie töö korraldus ei ole Teie enda ja Teie pere käesolevatele vajadustele sobiv. Küsin mõnikord psühhoteraapiat tehes inimestelt, kes lükkavad enda ja pere jaoks oluliste otsuste ja muutuste tegemist edasi Mis on see, mis peaks veel juhtuma, et te võtaksite olukorra käsile?.
Kahtlemata on igasuguste muutuste tegemine raske ja energiat nõudev, seega tihti vajavad inimesed kõrvalt olulist toetust ja abi.
Jõudu ja jaksu Teile.
.
