Ma ei tea, kas olen psüühiliselt haige või on mul lihtsalt nii suur omandamisinstinkt, et ma ei suuda oma lapsi kellegagi "jagada," ka mitte laste isaga, tahan et nad oleksid ainult minu omad.
Mul on kaks poega, vanem poiss sündis vallaslapsena. Elasin mehega koos ja ei rasestunud kaua, tahtsin väga last. Kui lõpuks rasedaks jäin mõtlesin, et on parem mehe juurest ära minna, sest tahan, et laps sünniks ainult minule, mitte meile kahepeale. Kolisin oma vanemate juurde, mehele ei rääkinud rasedusest sõnagi.
Varsti sain tuttavaks teise mehega, kes ka minu lapsesse hästi suhtus, aga laps oli siiski ainult minu ja mind ei häirinud, et ka minu uus mees lapse kasvatamises osaleb, olin pigem õnnelik.
Jäin ootama teist last uue mehega ühist last siis. Olin rõõmus, et teiselt lapselt ei võta ma isa ära ja teine laps sünnib tervesse perekonda.
Kui teine laps sündis hakkasin jälle tundma, et ma ei taha, et mees lapsega tegeleb, mees ise tahtis väga lapsega tegeleda ja tegeles ka. Ühel päeval pakkisin oma asjad ja lapsed kokku ning kolisin jälle vanemate juurde, ma tahtsin, et lapsed oleks ainult minu, mind valdas õudne viha kui isa lapsega tegeles.
Minu vanemad aitasid mind ja selle vastu polnud mul midagi, et vanemad saavad las´tega hästi läbi või nendega tegelevad, ainult see häiris mind kohutavalt kui lapse isa tegeles lapsega, ütlesin talle ka tihti vihahoos, et see laps on ainult minu ja mitte tema.
Kasvatasin terve aasta ka väiksemat last üksinda, nüüd oleme lapse isaga jälle normaalselt läbi saama hakanud, ma ei teagi mida teha kui jälle kokku kolime, kardan et lööb uuesti välja minu omamisinstinkt.
Mõlemad lapsed on hästi rahutud ja öösiti ei maga vanem laps siiamaani.
Olen käinud palju arstide juures, aga rahutuse põhjust pole avastatud, eile käisin perearsti juures, kes ütles, et kuna mõlemad lapsed sellised pean põhjust otsima endast mitte lastest.
Kas tõesti on mul midagi viga, kas on veel minusuguseid? Koolis õppisin hästi, töötan meditsiinis ja saan hakkama, aga ma ei oska omale dianoosi panna ega tea mida peaksin tegema.
Vabandan segae jutu pärast, kirjutan laps süles ja tänan juba ette vastuste eest!
Tere,
kirja lugedes tabasin ennast mõttelt, milliseks võiks kujuneda Teie suhe lastega siis kui poistel hakkavad tekkima oma lähisuhted? Praegu võib olla selle üle küll veider mõelda, kuid siiski mis siis saab?
Toetan Teid väga selle mõtte juures, et otsida abi erialaspetsialistidelt. Võtmeprobleemiks on Teie poolt kirjeldatud omandamistungi alusmehhanismide teadvustamine ning lähisuhete analüüs. Ikka on elus olukordi, kus oma jõust ja nõust jääb väheks. Probleemi omaks võttes, teadvustades olete teinud juba suure sammu olukorra muutmiseks. Laste arengu seisukohast on iga täiskasvanu väga oluliseks ressursiks. Mida enam on lapse ümber hoolitsevaid inimesi seda parem.
Teie kirja lugedes tundub, et abi peaksite otsima praegu mitte ainult enese, vaid ka oma laste (ja pere) tuleviku pärast.
Loodan väga, et leiate nõustaja/psühholoogi kellega situatsioone detailsemalt analüüsida.
Angela Jakobson
