Kohutav, hirmutav tunne, kui avastad, et ongi identiteedi kriis peal. See väljendub selles, et ma ei tea enam, kellena ma töötada tahan
Lisaks on kool pooleli, kus ma olen juba 8 aastat "käinud", st kõik akadeemilised puhkused olen ära kasutanud, lapsega algul ja hiljem laiskusest ja nüüd ei suuda enam end kokku võtta, et viimane aasta ära teha. Ja mis kõige hullem, see õpitud eriala ei huvita mind. Või siis mis veel hullem, ma kardan, et pole tegelikult piisavalt tark selleks. Tegemist on väga vajaliku erialaga aga nõuab ka põhjalikku pühendumist. Lõpuks vajab seda iga eriala aga kardan, et selle konkreetse jaoks pole mul püsivust....
Ja mis siis nüüd üle jääb? Töötan kontoris, rotina, kus pole kuhugi tõusta, areneda.
Inimesena peetakse mind seltskondlikuks, julgeks, samas malbeks. Mul on kolleegidega igal pool hea klapp jms.
Aga kuskil on see suur AGA - mida teha? Kuidas saada teada, milleks ma hea olen. KAs seda on üldse bvõimalik 27 aastasel naisel veel välja mõelda? Äkki olengi lootusetult laisk ja tahtejõuetu ja saadan oma elu vireledes? See rahutus mu sees....mida teha?
Elukaare psühholoogias nimetatakse seda 30 - ndate aastate kriisiks. See on väärtuste ümberhindamise punkt. Sellel etapil vahetatakse töökohti ja ameteid, hakatakse õppima uut eriala ja mõnikord muudetakse perekonnaseisu. Vallalised tahavad abiellu ja abielus olevad tahavad tagasi vallalise seisu. Loomulikult ei taba see kõiki inimesi, kuid üks elu pöördepunkte on see küll. Teie nimetate seda identiteedi kriisiks, samas võib seda vaadelda kui olukorda, kus vanad väärtused ei rahulda ja uusi veel pole. Saan aru, et selline seis teeb ärevaks ja tõstatab küsimuse - kuidas edasi? Kindlasti ei tasu uisapäisa otsuseid teha. Võtke olukorda kui muutuvat ja arenevat nähtust. Tõenäoliselt tulevad mõne aja pärast esile uued huvid ja ehk leiate ka uue eriala, mis huvitab. Siis saab ju ümberõppida või koguni uue õppe kasuks otsustada. Mina läksin oma praegust eriala õppima just samas vanuses ja olen tänaseni rahul, et seda tegin.
Küsite, et kuidas saada teada, milles ma hea olen? Käibel on ütlus:" KUi ma kooli läksin , sain teada, et oskan hästi lugeda ja arvutada." Ega teisiti vist teada saagi, kui peab proovima. Ometi oleme oma ameti alguses alati õpipoisid, kuid see ei tee meid veel rumalateks ega saamatuteks. Tuleb õppida ja ennast täiendada. Mina küll ei saa nõustuda teie väitega, et te pole oma eriala jaoks küllalt tark, kui te pole selles ametis töötanud. See on eelarvamus. Kui siiski tahate karjäärialast nõu, otsige üles lähim kutsenõustamiskeskus ja jagage oma muret. Usun, et seal osatakse teid aidata. Oluline on tegutseda, mitte lihtsalt elada koos rahutusega hinges.