Meie pisike poja (3,5 a) järjekindlalt soovib saada Barbiet või mõnda muud nukkut. Mul ei ole selle vastu midagi, sest ise olen kogu lapsepõlve veetnud hoopis autodega, ja oleksin tõenäoliselt väga kurb, kui keegi mingist oma arvamusest tingituna, et "autod ainult poistele", oleks mulle seda keelanud. Sest siiralt öeldes ei sooviks lapsele ära öelda, ning põhjenduseks tuua, et ainult tüdrukud teevad nii, sest see ei ole mingi seletus, see on pigem minu arvates mingi ühiskonna stamp.Samas aga praegu olen selle lapse sooviga sattunud vastuollu tema isaga, kes suhtub sellesse soovi väga ettevaatlikult. Kas keegi oskaks soovitada mingit kirjandust, mis veenaks kas teda või mind, milline oleks õige käitumine? või siis lihtsalt annaks nõu?
Kuigi on tõsi, et poisid vajavad julgust nõudvaid mänge, on nad peale oma riskivajaduse rahuldamist valmis mängime nukkude ja kõige muuga, mida täiskasvanud nimetavad ühiselt tüdrukute mänguasjadeks.
Soolist kuuluvust mõistavad lapsed enamasti tuginedes vanemate erinevatele nõudmistele. Nii suunatakse näiteks poisid mängima autodega ja tüdrukud nukkudega. Tegelikkuses on vanemad laste soorolli kujundamisel eeskujuks suuremalt jaolt hoopis oma tegudega, mitte sõnadega.
Huvitavast uuringust poiste mängude teemal võib lugeda Eesti Päevaleht Onlinest artiklist pealkirjaga "Poisid oskavad kodu mängida" http://www.epl.ee/artikkel_3931.html.
