Peres on kasvamas juba kaks poega - 10 ja 12-aastased, aga tahaks veel vähemalt ühte. Hea meelega läheks teisele ringile. Kõik oleks nagu korras ja muid takistusi kolmanda lapse sünnile nagu pole, peale suurema poja väga ägeda vastuseisu.
Kui teema jutuks tuleb, siis läheb vanem poeg nii pingesse, keeldub rääkimast ning harv pole ka trotsinutt. Ähvardab kodust ära joosta ja koolis halvasti õppima hakata. Mehega arvame, et see võib olla sellest, et noorema lapse sünd oli talle ka paras trauma, kuigi püüdsime seda ennetada ja ka hiljem sai temaga teadlikkult rohkem tegeleda, et vältida tal tunnet, et on vähem armastatud. Ta on iseloomult suhteliselt kinnine ja tõmbub probleemide korral endasse ning me pole isegi aru saanud, et miks on kolmas laps peres nii vastuvõtmatu. Väiksem poeg on hästi avatud ja tema võtab uue pereliikme jutte positiivselt.
Oleme proovinud korduvalt teemat juba pea terve aasta jooksul aeg-ajalt sõbralikus õhkkonnas arutada ja rääkida kui tore ja kasulik see kogu perele oleks, ja miks meie seda soovime ja mida ka teised lapsed sellest võidaksid. Lõppeb see aga nutu ja trotsiga.
Oleme peres harjunud suuremaid asju koos otsustama ja selline vastuseis peab olema millesti põhjustatud ning ma kardan, et see ei lähe niisama üle ka lapse sündides. Rõõmus sündmus ühtedele ei tohiks saada traumaks teisele.
Oleksin väga tänulik, kui saaksin nõu või ettepanekuid, kuidas saada aru, et mis siis võiks tegelikult olla vastumeelsuse põhjuseks ning kuidas seda trotsi "murda". Või hoopis plaanist loobuda...
Kas keegi on olnud samasuguses olukorras ja kuidas olete probleemi lahendanud?
Juba mitmes kirjas olete saanud toredaid kogemusi lugeda ja loodetavasti ka julgustust. Uue pereliikme tulek on kõigile suur sündmus ja oluline muutus, vahel õnnestub kohanemine kergemine, vahel mitte.
Kirjutate, et vanem poeg on kinnine ja venna-õe suhtes trotslik. Teisemlisena on tal ka endal praegu keerulisem aeg ning vajadus protestida. Tore, et olete saanud perega ühiselt asju läbi arutada ja taotlete üksmeelt olulistes otsustustes. Lapse sünniga on tihti ju ka nii, et ei ole võimalik saada kõigilt nõusolek, samuti pole ka planeeritus alati hädavajalik, et lapse sünd võiks siiski rõõmsaks sündmuseks kujuneda. Kõige olulisem on vast see, mida soovivad ja otsustavad tulevane ema ja isa. Hea, kui rõõmustavad ka vanaemad-isad, suuremad lapsed ja ka teised lähedased inimesed, kuid nende heakskiit ei tohiks kujuneda määravaks, kui mees ja naine tahavad lapsi.
Ma ei taha väita, et peaksite eirama poiste arvamust, pigem tahan julgustada Teid mehega jääma kindlaks oma soovile ja kuulama ära ning mõistma poegade vastuseisu. Väljendage oma hoolivust eriti vanema poja negatiivsete tunnete suhtes, (aktiivselt kuulates ja tundeid peegeldades) pakkuge võimalust temaga piisavalt koos aega veeta, olge avatud kuulama ära, mis talle muret teeb, mida uus pereliige tema jaoks tähendab, milliseid muutusi sooviks vältida jne.
Olge tähelepanelik tema enesetunde suhtes ning jagage ka oma mõtteid ja tunded seoses võimalike muutustega. Rääkige ka oma pereväärtustest ja tulevikunägemustest. Kui kõigil on teadmine, et rõõmu tuleb juurde ja peres on alles hoolivus üksteise suhtes, siis on lootusi ka vastuseisu leevenemisele.
Ühiseid rõõme!
