olen mõnikord raskelt hädas oma sisetundega, et olen veel laps. Kuigi vanust juba omajagu, lähenen viiekümnele, on aegajalt esinev abitusetunne ja ise mitte otsustada tahtmine niiiiii suur.
Tean tagamaid ja põhjuseid. Mul on väga armas psühholoog, kellega olen oma "sisemise lapse" harjutust teinud , nii et ma tegelikult ka tean et, mu sisemine mina vajab hoidmist ja kalli ja süllevõtmist- mida lapsena ma vähe kogesin.
Aga kirjutasin siia põhjusel, et kas on Teid ka teisi, keda mõnikord painab abitusetunne ja hirm, ja milliseid nippe Te sel puhul olete kasutanud. Ootan väga vastuseid.
Kallid , igavesti lapsed! Peeter Paan kadestaks teid tõsiselt. Loore, kirjutate, et olete hädas sisetundega, et olete veel laps. Mis selles tundes siis halba on? Kas kuskil on teie sisemine lapsevanem, kes loeb moraali."Ise juba nii vana ja käitub nagu..." Aeg ajalt on ju tore nautida oma sisemist last, kes tahab elu võtta kergelt ja otsustamisvabalt. Lubage endale seda olekut ja ärge laske sisemisel vanemal ennast hurjutada. Kui olete saanud oma sisemise lapsega koos olla, siis on lihtsam minna üle täiskasvanu tasandile ja teha mõistlikke ja täiskasvanulikke otsuseid. Võib olla on kergem, kui võtate igal nädalal mingi aja kus lasete oma sisemisel lapsel valitseda ja ei mõista ennast selle eest hukka. Me ei pea oleme korralikud surmtõsised täiskasvanud, kes küürus suurte mõistlike kohustuste koorma alla vaarume eluteel edasi. Õnnitlege ennast, et teie sisemine laps on teiega ka täiskasvanu eas.
