Mul on homme 2 aastaseks saav tütar ja rasedust on 25 nädalat. Mehega oleme lapse sünnist alates kokku-lahku läinud, nüüd lõplikult lahus minu soovil. Lõplik pauk oligi teine rasedus. Mees pole kunagi lapsel mähkmeid vahetanud, söötnud, magama pannud jne. Tegelema hakkas alles umbes pool aastat tagasi, siis kui laps "inimese moodi" läks juba. See väljendus siis kah mängimisena. Lahku läksime septembris ja nüüd on ta iga kuu 500 krooni maksnud. Loomulikult on se vähe aga rohkem ta ei maksa ning kui tulevast lapsest juttu teen, on ta vait, ingnoreerib teemat. Ometi tahaks talt mingitki sünnitoetust lapsele ja igakuist summat suurendada. Tema nõudmisteks on aga lapsega kohtumine. Tean, et laps tahab ka isa näha ja olen nõus aga eks tahab, et laps nädalavahetusteks tema juurde toodaks. Ise ta lapse eest ei hoolitseks, see jääks ta praegusele naisele, kelle juurde ta tagasi läks ja kellega tal on 12 ja 16 aastased lapsed. Minu arust on laps veidi väike ja mina ei hakka ka talle last sõidutama aga kuidas see talle selgeks teha? Mainiksin ka seda, et homme on lapsel sünnipäev. Eks kohale ei tule ja kui mõned päevad tagasi vanematel külas käisin oli eks seal kohal. Lapsele ta õnne ei soovinud, kinki ei toonud ega maininud poole sõnagagi sünnipäeva. Sama lugu on jõulukingiga. Oma panust ta ei anna, pole maininudki ja kohale ei tule. Ka eelme aasta jõuludel ja lapse sünnipäeval pidutses ta sõpradega. Suureks kasvamise lootust pole, mees on juba 37 ja ka oma varemate laste est poel ta hoolitsenud. On selline diivanikaunistus. Kui teil on mingeid ideid siis ma kuulan hea meelega.
Kõigepealt palju õnne Sulle ja Sinu tütrekesele! kaheaastane sünnipäev on teile mõlemale väga tähtis!
Vabanda, et ei sattunud Sulle vastama varem,nüüd on vist küll päev, mil plaanisid eksiga vestelda möödas. Kuid kui probleemid alles, pole vestlus iial hiljaks jäänud.
Sinu jaoks võib selline olukord väga keeruline olla - lahkuminek on alati raske, samal ajal pead olema ema oma väiksele tütrele ja titale, kes Sinu kõhus kasvab. Saan aru, et pead üksi toime tulema nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Sellises seisus on vist kõige raskem leida endas jõudu rääkimiseks, rahulikuks probleemilahendusvestluseks. Kardan, et võite kergesti endast välja minna, üksteist süüdistama hakata, halvasti öelda jne. Ühesõnaga kõike, mis takistab teil tegelikult probleeme lahendada. Kergem on Sul, kui mõtled enda jaoks asja väga täpselt läbi. Mis on sinu jaoks vestluse peamine eesmärk (rahalises toetuses kokku leppida; kasvatusteemadel kokkulepped saada; vmt)? Kui oled tuttav Gordoni kuue astmelise probleemilahendusmeetodiga (võit-võit meetod), võiksid kasutada seda. Nt saan Su kirjast aru, et Sina vajad mehelt rahalist toetust, mees tahab lapsega kohtuda, Sina ei taha last ise mehe juurde transportida. Äkki on siin mingeid lahendusi, mida esmapilgul ei näe. Nt. milleks Sa peamiselt raha vajad, äkki saab mees toetada hoopis nende asjadega. Kas lapsega kohtumise juures häirib Sind ainult transpordi teema või ka see, et Sinu lapse eest hoolitseks mehe uus naine?Transpordi saaks arvatavasti ka teisti lahendatud, samuti võib mees lapsega kohtuda hoopis kuskil mujal, mitte oma praeguses kodus. Kas kingituste ja sünnipäeva unustamine häirib Sind selle pärast, et üksi on rahaliselt raske, või teeb see lihtsalt haiget - rahalise poole pealt saaks koos mehega lahendusi leida, südamevaluga on keerulisem.
Pakkusin siin vägivaldselt probleeme ja lahendusi, mis mulle pähe tulid Sinu kirja lugedes. Kiri on aga lühike, tegelikkus palju pikem lugu. Nii et ära võta minu soovitusi dogmadena. Mõtle ise oma olukord läbi, leia ise, mis on probleemid, millest tahad oma eksiga rääkida, rääkige neist ükshaaval ja proovige paindlikult lahendusi leida. NB! alati on igale probleemile olemas rohkem kui üks lahendusvariant!
Jõudu Sulle! Kardan, et raske on hoiduda nääklusest, kuid loodan, et suudate rahulikult rääkida, sest nagu ma aru saan, on su eesmärk probleeme lahendada, mitte lihtsalt eksile halvasti öelda.
