Eile õhtul tuli 6-aastane tütar trennist ja kurtis, et tal on halb olla. Vanaema, kes järel käis, ütles, et laps oli nutnud, kui tema järgi jõudis. Kodus uurisin, et miks siis nuttis. Tütar ütles, et kartis, et vanaema ei jõua järgi (vanaema ei jäänud hiljaks) ning pärast ütles, et tema trenni enam ei lähe, et talle ei meeldi seal. Kui küsisin, et kas trennis juhtus midagi, ütles ta, et ei taha sellest rääkida, et ei mäleta. Täna hommikul uurisin uuesti, et mis ikka juhtus, et räägi ära, et kui on midagi ikka lahti, siis ei pea enam trennis käima. Selle peale ütles ta, et ta võib käia ka seal trennis, aga ei taha rääkida sellest.
Mida teha? Laps käib seal trennis alates septembri algusest.
Hea, et püüdsid teada saada, mis talle muret tegi. Kuid vahel on mure nii terav, et sellest ei saagi rääkida. Või on mure nii väike, et ei viitsi sellest enam rääkida. Nii et ega last rääkima sundida saagi, kuid "jäta uks lahti". Ütle talle, et Sul on mure, sest näed, et tema on õnnetu. Et ta ei pea rääkima, kuid tahad aidata ja oled alati valmis kuulama, sest ta on ju sulle kallis. Ehk saab aeg küpseks ja ta on valmis rääkima.
Võimalik, et midagi hullu ei juhtunudki. Kui trenn oli õhtul pärast lasteaeda, on laps üsna väsinud ja hirm, et vanaema õigeks ajaks järgi ei jõua, võiski nutma ajada. Kui ta nimetab seda ainsa põhjusena, püüa teda kuulata, mitte uurida-puurida, siis saab ta oma mure välja rääkida ja ehk saab sellest asi korda. Või näed, et ta ongi juba asja unustanud ja seda pole vaja enam puudutada.
Teisalt, kui näed, et ta ka täna on veel endast väljas, siis peegelda talle seda: "Kuule, mulle tundub, et Sa oled ikka mures..." Vahel kardavad lapsed rääkida, sest ema-isa võib endast välja minna - küsime küll rahulikult, aga kui midagi hullu kuuleme läheme endast välja ja lapsel on meie paanika näol uus probleem lisaks. Nii et jõudu ja rahu!
Lisaks võid alati ka treenerilt küsida, kas midagi juhtus. Mure oma lapse käekäigu pärast on ju igati loomulik!
