olime pikka aega väga head sõbrannad. tema nüüdne abikaasa on minu endine koolivend ning ühises seltskonnas viibides hakkasime omavahel tihedalt läbi käima. üleüldse oli meil mõnus seltskond koolis, kes omavahel tihedalt lävis. paraku tundus, et minu sõbral olid siiski sarved maha jooksmata ning ta tundis pidevalt huvi teiste tütarlaste vastu. midagi ebasündsat esialgu ei tuvastanud, aga ega ta oma kaaslast ka meie üritustele eriti kaasa ei võtnud. talle väitis, et tegemist on ainult kursakaaslaste ettevõtmisega.
mingil hetkel ilmus meie seltskonda üks blond kena tütarlaps ja kaugelt oli näha, kuidas noormehe silmad tema peale särasid. seda, et noormehel oma naine kodus olemas, ei häirinud kumbagi. neiu oli neil lausa soolaleiva peol kodus käinud ja täiesti teadlik sõbranna olemasolust. juhtus veel mitmeid ühiseid koosviibimisi, kus ka too neiu viibis ja lõpuks oli kõigile aru saada, et keemia on nende vahel tugev. tekkis suur dilemma, kas sõbrannale peaks rääkima. kohtusime temaga korra enne ühte aastavahetust kohvikus ning ta nuttis ja rääkis, kuidas kodus on kõik halvasti ja et mehel on ilmselt teine. siis ei pidanud mina enam vastu ja rääkisin, mida olin näinud: kuidas salamahti käest kinni hoiti, kuidas hästi lähestikku seisti, nii et ninad kokku puutuvad jne jne. see tegi talle haiget, nutsime mõlemad. ta rääkis oma mehega, ütles, et teab, kes see teine on. raske neil oli, aga üle nad sellest probleemist said. pärast seda on suurem osa ajast läinud tema lohutamisele. olen püüdnud talle nii palju kui vähegi võimalik, toeks olla. sõber põdes oma eksimust rängalt ja loodan, et see oli talle hea õppetund. mul oli siiralt hea meel, et ta minu sõbranna kasuks siiski otsustas. kuid lisaks lohutamisele tuli mul pidevalt sõbrannale selgeks teha, et iga blondiin ei ole tema suhte rikkuja ja et aeg on ka sellele teisele tüdrukule andestada. ta keeldus. väidab, et mõned asjad on andestamatud. selle teise naisterahva pilt ilmub aeg-ajalt ajakirjanduses. see tõmbab vanad haavad jälle lahti ja kogu teema algab otsast peale.
sõbranna on minu koolivennaga nüüdseks kenasti abielus, äsja sündis laps. probleemid meie vahel algasid siis, kui ta rasedaks jäi. minu meelest on normaalne, kui lapseootele jäämine õnnestub aasta jooksul. nende puhul võttis see umbes pool aastat vast aega. sõbranna oli vist veendunud, et ta peab kohe jääma. rääkisime tihti lastest ja nende kasvatamisest ja järsku hakkas ta mind erinevates asjades süüdistama. mul on endal 4a tütar. väidetavalt olen ma liiga isekas, kuna tahan käia juuksuris, maniküüris, mõnikord sõpradega väljas pubis istumas. tema jutu järgi olen lapse liiga vara saanud ja ei oska temast piisavalt hoolida. teda häirib, et meie laps nii tihti vanavanemate juures on (st kord kuus ehk). ma ei väidagi, et laps tihti vanavanemate juures ei käiks, aga see ei ole mitte minu pealesunnitud, vaid lapse enda ja minu vanemate suur soov. nad kõik naudivad koosolemist ja kui tips pole paar nädalat maal käinud, siis mu isa juba helistab ja küsib, et millal jälle last neile antakse. mul on väga noored vanemad ja ilmselt nad elavad minu lapse peal välja seda hoolitsust, mis neil oleks peale minu veel teistele lastele pakkuda olnud, kui nad olemas oleksid olnud. minu meelest on vanaema-vanaisa juures olemine lapsele ainult hea. igatahes sõbrannale sellised asjad ei meeldinud. lisaks väljaskäimine. tõepoolest, käime paar korda aastas töökaaslastega väljas, kui on suuremad sünnipäevad või head tehingud olnud. laps on alati hoitud kas isa või vanavanemate poolt. lõpuks läks asi nii kaugele, et ta ütles, et olen rongaema. see haavas mind tõsiselt. kuidas nii saab keegi öelda. isegi kui mõnikord ise enda kohta nii mõelda, ei ole kellelgi teisel õigust tulla niimoodi arvustama. oleks ma joodik või narkomaan ja laps ulapaeal. aga ei ole ju! milles mu rongaemadus siis väljendub? et tahan enda eest hoolitseda? et vajan mõnikord üksiolemise aega? ei saanudki aru.
kõige rohkem tegi mulle aga haiget see, kui sõbranna, ise rase olles, teatas mulle, et tema on ilmselt lastetu, kuna ta ei ole veel ootele jäänud. mina muidugi lohutasin teda, ütlesin, et küll ta jääb ja kui võtab kauem aega, küllap siis uuritakse, mis viga jne. seda, et ta tegelikult sel ajal juba beebiootel oli, sain hiljem teada. kuidas saab keegi, kel endal juba laps kõhus kasvamas öelda, et ta on lastetu. sõbranna väitis, et ta ei tahtnud öelda enne, kui 3 kuud on möödas ja see oli hädavale. aga miks ta üldse pidi midagi ütlema??? ma ju ei küsinud, et kuule, kas sa nüüd juba oled. mulle teeb see millegipärast ikka veel haiget. sõbranna väidab, et ma olen solvunud, et esimesena tema rasedusest teada ei saanud. võin käsi südamel öelda, et ei ole. ma austan titaootel tulevase emme otsust ise öelda kellele ja millal ta seda tahab. aga ma ei saa aru sellest, kuidas saab nii räigeid asju öelda? ühesõnaga, kogu selle pika jutu kokkuvõtteks tahan öelda, et järk-järgult on hakanud meie suhted halvenema. olin ise erimeelsuste tipphetkel oma isikliku eluga madalseisus, külastasin isegi psühholoogi ja sain abi. sõbranna oli sellest ka teadlik ja tundis ikka huvi, kuidas mul läheb, kuid samas ei jäänud meil ka sel ajal konfliktid tulemata.
olen tegelikult kerge vihaga, unustan ja andestan ruttu. aga praegune juhtum on kuidagi teistsugune ja ma ei saagi aru, miks?? ma ei suuda unustada ja andestada valetamist, ei saa andestada seda, et ta mulle rongaema ütles ja arvustas mu käitumist, kuigi tal endal sel hetkel last polnud. ta on kogu raseduse aja olnud nipsakas ja salvav, mitte ainult minu, vaid ka teiste meie ühiste sõbrannadega. ta tegi oma rasedusest suure saladuse alguses, siis tahtis tähelepanu keskpunktis olla, kuid keegi ei tundnud siis enam asja vastu huvi ja ilmselt see teda ka häirib. kõik, mis ta on öelnud, ükskõik, kas siis käru, raseduse, jms teemasse puutuva kohta, on sihitud sellele, et see, mis mulle meeldib, on nõme ja kole.
olen püüdnud olla arusaaja, aga mulgi on omad taluvuse piirid. lõpuks olen igasuguse suhtluse temaga miinimumini viinud, sest ma tunnen, et ei taha jälle nähvatud saada, kardan, et mistahes asi, millest me räägime, viib selleni, et ta teeb mulle jälle haiget. kasvõi küsimuse peale, et kas tita on endast juba märku andnud, suutis ta vastata nipsakalt, et mis mõttes, ei tema aru saa, mida ma sellega öelda tahan...
eelmisel nädalal sündis neil tütar. saatsin sõnumi ja soovisin õnne. ma ei ole helistanud, ega rohkem suhelnud, et küsida, kuidas neil on, kuidas ta end tunnab. ei taha lihtsalt. ilmselt mängib mingit osa ka trots. ma ei teagi, mis selle kirja eesmärk peaks olema... ilmselt ma tahaks teada teiste lugejate arvamusi, et kuidas edasi käituda. kas olen ise midagi väga valesti teinud? kas peaksin mitte suhtlema inimesega, kelle jaoks kõik maailmas on must-valge ja kui arvamus tema omaga ei kattu, on tegemist vale arvamusega? kas peaksin leidma mingi tee, et suhelda inimesega, kellega ma aastaid väga hästi läbi sain või loobuma? miks keegi, keda ma olen pikalt usaldanud ja temaga väga hästi läbi saanud, on järsku ebameeldivaks ja taunitavaks inimeseks muutunud?
ootan vastukajasid...
|
