kõik pealtnäha tore ja ilus... kindlasti üle keskmise suhete korras hoidmisele suundunud ohu-teadlikud inimesed... kvaliteeti ja perekonda ning loodust hindavad ning armastust väärtustavad isiksused... aga on tunne, et paigast ära on midagi, ja et ei ole piisavalt (loe: üldse) huvitatud enam üksteisest ei vaimselt ega füüsiliselt. aga pere on... väga kallid tunduvad tunded aeg-ajalt... laps mängib... isa tegeleb temaga kindlasti rohkem kui mingi suvaline "jorss" aga kuhu jääb ikkagi see naise koht selles suhtes? ja millega peaks ta rahul olema ja leppima ja milles end kehtestama? kes paganapäralt selle elu üldse välja mõtles? kuidas siis ikkagi õnnelik olla selles muinasjutus, kui muusikat pole kuskil? ei pane miski helisema ühtki hingekellukest enam see hea ja tubli "isamaterjal"? või tegelikult ehk paneks, aga tal pole huvi panna helisema seda sama vana ja tuntud kellukest, mis nii või teisiti olemas on ja kusagile ei kao??
praegu tundub küll, et ilmaaegu sai romantiseeritud monogaamseid suhteid ja südames arvustatud kogenud inimesi, kes "üle aisa" lõid.
Kuidas oligi see tõsine naljalugu: Hõbepulmadeni jõudnud paarilt küsitakse, et mis nende kestva kooselu ja õnne aluseks küll on... "Käime naisega piisavalt palju väljas ja jätame üksteisele ka üksi olemise aega," vastab mees. Küsimusele, et kuidas ikka nii võimalik on, tuleb vastuseks:"Meil on süsteem: mina käin väljas esmaspäeviti ja laupäeviti ja naine käib väljas kolmapäeviti ja reedeti."
Vahel jõuame elus punkti, kus avastame, et partner on triivinud kuhugi kaugele. Kõik on justkui sama (eriti väljaspoololijatele), kuid mingi köis või side on katkenud. Laps on ikka kallis, mõlema jaoks ja hetked temaga on väga kallid! Kuid abikaasaga üksteisele silma vaadates, puudutustes ei ole enam seda tunnet, mis varem. Sulle tundub, et partneril ei ole enam sinu vastu huvi/soovi.
See on loomulik, et ootame suhtelt enamat, kui hea „isamaterjaliga” koos elamist. Lisaks emaks olemisele, oled ju ka naine, kellel samuti vajadused, mis praegusel hetkel on rahuldamata! Kui üks pool sinust on maha surutud, on raske olla ka rahul ja õnnelik.
Kindlasti tasuks oma tunnetest partneriga rääkida ja jagada iseendas toimuvat ning proovida üheskoos üksteisele taas lähedale jõuda!
Teine ei näe meie hingesoppidesse ja meie kaaslase omadesse, kui me ei räägi sellest, mis meis toimub. Sellise jutuajamise jaoks on vaja koos aeg maha võtta ja rahulikult omavahel rääkida. Püüda vältida üksteise süüdistamist ja kuulata ka seda, mis teisel öelda on.
Kindlasti ei ole selline jutuajamine kerge, kuid jättes asjad lihtsalt sinna paika, triivime sageli üksteisest veelgi kaugemale!
