Raske on isegi alustada. Olen 6 kuud lapseootel, kodus kasvamas 3 aastane pisike poiss. Natukene rohkem, kui kaks nädalat tagasi sain teada, et mu elukaaslasel on tekkinud kõrvalsuhe. Kõrvalsuhe ise on kestnud lühikest aega, umbes kuu. Naine, kellesse mees armunud on , on kahe lapse ema ja abielunaine. Hetkeks on see suhe neil lõppenud. Minu elukaaslane elab kõrvalsuhte lõppemist väga raskelt üle. Tunded selle naise vastu pidid olema suured. Rääkisime omavahel, mis siis edasi. Korrutab, et jääme laste pärast kokku. Kodune elu on muutunud nii rusuvaks, sest elukaaslane on tõmbunud endasse, suurt minuga ei räägi. Väldib silmsidet ja isegi minu puudutused tunduvad talle lausa vastikud. Siis on jälle paremaid hetki, kui inimene tunneb end veidi reipamalt nagu Ameerika mäed on need tujukõikumised. Õhtuti ,kui väiksema poisi magama panen, kuulab tema kõrvaklappidest muusikat ja joob. Märkasin, et ka nutab. Oleme koos olnud väga pikalt, koolipõlvest saati, 13 aastat. Meie pereelu oli veel kuu aega tagasi nagu pildiraamatus, ehitame oma ühist kodu, ootame teist last ja nüüd siis see. Olen valu otsast lõpuni täis, tahaks sellest kõigest põgeneda, sest iga järgnev päev tundub hullem. Mina oma pere lagunemist ette ei kujuta, olen valmis pingutama, andestama aga mulje jääb hetkel, et see on vaid ühepoolne üritamine. Ega mul lastega kuhugi minna polekski, ka majanduslikult sõltume temast. Uus laps tuleb ilmale aprilli alguses. Mida ometi sellises olukorras teha. Kui tema tunnetemöll vaibub, siis millal. Võin seda ju ootama jäädagi. Inimene ,kes oli nii hoolitsev ja armas, on tundmatuseni muutunud selle lühikese ajaga. Kõrvalsuhet ta ei kahetse, sest see armumise tunne pidi olema fantastiline. Ähvardaski seda nüüd otsima hakata. Kuidas vaigistan mina seda valu, mis on minu sees? Kas loodan asjata, et kõik vaibub?
Teie pikk suhe on saanud valusa hoobi. Siiani toimis pereelu hästi ja tulevik näis samuti kindlustunnet pakkuvat. Kõrvalsuhtest teadasaamine on teie jaoks eriti valus kogemus praegu, lapseootel olles. Vajaksite ju teie praegu mehe toetust, kuid nüüd peaks teil veel olema jaksu mõista mehe üleelamisi, talle andestada ja püüdma peret koos hoida. Kuid jah, ühepoolselt on raske pingutada. Küsite, millal mehe tunnetemöll võiks vaibuda. Ega sellele ju ühest vastust polegi.
Head on ju teie loos ka – vähemalt on asi päevavalgele toodud, ei ole varjamisi, saate asjast avatult rääkida, mis on usalduse taastamiseks väga oluline. Samuti on positiivne see, et meeski peab oluliseks peret koos hoida.
Ma usun, et teie saate nii keerulises olukorras teha peamiselt seda, et aktsepteerite oma tundeid, oma pettumust ja ka raskust andestada, seda enam kui mees on ähvardanud nüüd uusi suhteid otsima hakata. Samuti tuleb kasuks see, kui aktsepteerite mehe tundeid, tema valu ja segadust, tema püüdlust armumist kogeda. Mõtlen tõdemist, et teist inimest ja tema tundeid ei saa teie muuta, samuti juhtunut. See aga, mis edasi saab, on teie kahe valik ja teadlik otsus. Te ei pea nõustuma millegagi, mis teid õnnetuks teeb ega leppima suhtega, mis toimib vaid materiaalsetel kaalutlustel. Kui aga siiski otsustate vaid laste pärast koos olla, siis seegi on teie valik.
Praegu on kõige olulisem, et te ei kiirustaks tegema otsuseid ega seaks ultimaatume. Kui esimene valusam periood näib mööduvat, siis võib olla olete mõlemad valmis arutlema ka selle üle, mis teie kahe suhetes võiks olla teisiti, et ei oleks vaja kõrvalsuhteid. Praegu on sel teemal ilmselt teil mõlemal keeruline rahumeelselt rääkida, etteheiteid oleks liialt kerged tulema. Vahel armudes näivadki asjad teistmoodi ja inimesedki võivad muutuda nagu teiegi kirjeldate. Samuti võib muutusi tulla armuvalu möödudes. Kui tunnete, et vajate siiski enam toetust ja võimalust kellegagi arutleda, siis tehke seda kindlasti – on see siis hea sõbranna või sugulane, kuid veelgi parem neutraalne osapool, nt psühholoog (vt ka www.rasedus.ee ).
