Kirjutan uue kirja; eelmine sai kirjutatud u 1,5 kuud tagasi (pealkiri: esimene ärevus kadunud). Olukord on tänaseks aga veidi muutunud.
Tookord kirjutasin, et oleme olnud oma noormehega peaaegu 3a koos. Meie suhtes on praegu äsja alanud uus periood, kus kolisime tagasi kodulinna, meil on uus kodu ning noormees otsustas minna ülikooli veel ennast täiendama.
Mõni aeg tagasi ütles ta, et kuna elasime terve suve eraldi (muidu elasime koos), et siis tunded ei ole enam nii tugevad, vaid pigem oleme teineteise olemasoluga lihtsalt harjunud.
Lootsime, et see muutub, kui saame oma nö vana rütmi tagasi, veetsime teineteisega koos aega ja minu meelest see aitas. Ka tema leidis, et on parem. Ent tänaseks oleme kuidagi langenud uude madalseisu, kus ta ütleb, et tahab minuga koos olla, aga ta on olnud ka õnnelikum. Kui ma küsin, mis valesti on, ei oska ta anda mulle konkreetseid vastuseid, vaid ütleb lihtsalt, et tema sees on mingi "halb tunne".
Kui räägime, siis kinnitame mõlemad, et ei soovi lahku minna ja näeme vaeva oma suhte nimel. Leiame, et lahku jõuab alati minna ja ei pea seda absoluutselt esimeseks valikuks. Küll aga tunnen mina, et ei oska siin midagi teha. Saan aru, et ka temal on raske anda mulle ette põhjuseid, mis täpselt seda nö halba tunnet tekitavad; aga samas on raske hakata ka lihtsalt "katsetama", et mida parandada võiks.
Näen ühe võimaliku pingepõhjusena seda, et meie rütmid on küllalt erinevad. Nagu mainisin, alustas tema taaskord kooliõpingutega ehk siis on argipäeviti päev läbi koolis, mina toimetan oma asju kodus. Õhtuti on tema väsinud, mina aga just tahaksin midagi teha, välja minna vms. Annan endale aru, et suhtes on oluline kompromisse teha ja neid me teemegi, aga siiski mõnikord jääb pinge veidi õhku. Tunnistasime ühel hetkel mõlemad, et koju tulles juba teadsime, et kohe varsti ilmselt leiame midagi, mille üle vaielda. Muidu oleme kogu aeg hästi läbi saanud ja rahumeelselt omavahel suhelnud, ent praegu on suurenenud ka tülid väikeste ja täiesti mõttetute asjade üle.
Ma ei oskagi esitada konkreetset küsimust, vaid tahaksin teise inimese pilku sellele olukorrale. Ehk on tegemist lihtsalt esimese suurema proovikiviga suhte jooksul (3a on aeg, mil armumisfaas saab ju läbi ja minu hinnangul tulebki hakata veidi rohkem vaeva nägema) või kuidas siit edasi minna... Nagu öeldud, ei soovi me lahku minna; mõte sellest tekitab mulle meeletu kurbuse.
Loodan, et minu kiri on mõistetav ja jään ootama teie tagasisidet.
Kirjutate, et olete mõlemad otsustanud, et soovite koos jätkata, samas tunnistab noormees, et ta on olnud ka õnnelikum ja tunneb mingit halba tunnet.
Paarisuhtes on alati erinevad etapid, muutumised, arengud, tagasilangused, kriisid ja paranemised. Lisaks on mõlemad partnerid ise pidevas muutumises. Hästi lihtne ja loogiline on igatsega õnnetunnet, mis oli iseloomulik suhte algusele.
Suhtes kannab täiskasvanud inimene ise vastutust, et tema enda vajadused oleksid rahuldatud. Kui tunned end mingil põhjusel halvasti ja arvad, et teine saab sind aidata, siis oleks ju mõistlik sellest teisele teada anda. Tihtipeale on aga päris keeruline mõista, kust see rahulolematus või halb tunne tuleb. Kerge on arvata, et seda põhjustab teine osapool või suhe. Sagedamini on ebamäärase halva tunde taga hoopis mingi enda lahendamata probleem või arenguline küsimus.
Kui esimene suhte etapp on läbitud, siis oleks kaval olukordade ja ootuste kirjeldamisel loobuda üldistest mõistetest nagu hoolib, toetab vms. Proovige hoopis need mõisted lahti arutada erinevate tegevuste keelde. Näiteks hoolib tähendab ühe partneri jaoks, et soovitakse põsemusiga head päeva, teise jaoks aga võib olla hoopis, et teine ei unustanud poest piima tuua. Isegi sõna armastus oleks tark lahti rääkida. Kuidas sa tead, et teine sind armastab? Kuidas sina teisele teada annad, et armastad ja hoolid? Millised tegevused annavad sinu kaaslasele teadmise, et sa teda armastad?
Oluline suhte alustala on kindlasti ühine vaade ja plaan tulevikku. Kas te näete lähiaastatel tõenäoliselt juhtuvaid sündmusi sarnaselt. Mis on teie soov ja nägemus ning kas see langeb kokku noormehe ideaalpildiga?
