Ma ei suuda enam. Ainuke, millele mõtlen, on see, et ei taha enam elada. Tean,et kogu probleemi või tunde taga on ebaõnnestunud kooselu. Jaaa, kõik teie,kes te targad olete ütlete, et alati on väljapääs. Milline? Kuhu ma lähen? Kes mind ootab või vastu võtab? Olen terve kooselu mehest majanduslikult sõltuv olnud. Esialgu see peremudel (mees teenib raha, mina kasvatan lapsi ja hoolitsen kodu eest), sobis nii mulle, kui talle. Enam pole me kumbki sellise elukorraldusega rahul. Mina ei taha terve elu koristaja olla ja mees ei taha mind üleval pidada. Olen käinud ka tööl , aga kunagi pole minu teenistus olnud piisav- kommiraha, nagu mees ütleb. Ühesõnaga- kui läheksin lahku, siis ennast ja oma kahte last üleval pidada ma ei suudaks. Peaksin üürima korteri ja selleks mul raha ei jätkuks. Lpased tahavad süüa,jjuua ,riideid jne. Täitsa jama,aga mul tegelikult ka ei olegi väljapääsu sellest olukorrast. Ja samas tean,et ei taha enam niiviisi elada. Ehk tegelikult ongi ainuke väljapääs enesetapp. Äkki oleks kõigile nii parem? Mul ei ole enam jaksu,tahtmist ja soovi midagi muud teha. Ma olen loodusõnnetus,nagu mees mulle ütleb. Ja ma olengi.
Kirjutasite, et te olete väljapääsmatus olukorras ning te leiate, et ainuke lahendus oleks ennast ära tappa. Teie olukord on väga tõsine ning te võiksite viivitamatult helistada Eluliini kriisiabi telefonile - 6314300. Juhul, kui te olete juba midagi endaga teinud, helistage viivitamatult numbrile 112.
Lahendused on olemas, kuid vahepeal võivad inimesed sattuda nii sügavasse kriisi, et ei oska ise neid enam näha. Selleks ongi olemas spetsialistid, kes teid saavad aidata. Üheskoos on lihtsam lahendusi leida. Palun helistage ja rääkige ausalt kogu oma lugu ära. Te ei ole oma murega üksi ja teid on võimalik aidata.
