Oleme koos olnud 9 neist abielus 7 aastat, lapsed on meil imelised 7 ja 4. Meil selline lugu.
Kõigepealt endast, töötan keskastme juhina. Töövälisel ajal (seda on mul nõks rohkem kui tavaliselt) olen 50% kodus, 30% võtavad spordiga seotud tegevused ja 20% suhtleme kas siis eraldi või koos naisega, enamasti meie ühiste sõpradega. Koduseid toimetamisi teen ma rohkem kui keskpärane mees (seda on kinnitanud ka naine).
Naine pole kunagi kodukana olnud aga emapuhkuse, 5a. pidas küll vapustavalt vastu ja oli väga hooliv ja hea. Ta on alati tahtnud olla rahaliselt iseseisev, pere elamiskulud koos ühise meelelahutusega kannan mina, taskuraha sebib ta endale ise. Emapuhkuse lõpu poole mõtlesime koos, et millega ta tahaks edasi tegeleda, teda köitis fotograafia ja see saigi tema tööks. Pidi olema hea, paindliku graafikuga ja muidu pereelu soosiv tegevus. Reaalsus oli aga see, et mu naisele meeldib kõikidesse asjadesse, sajaga süveneda ja no nii ta läks, tihtipeale nädalavahetustel ja õhtutel koolitused, pildistamised ja koju jõudes topelt sama aeg arvutis pilte tuunides. Muidugi tegeles ta vahepeal ka kodu ja lastega aga seda minumeelest ainult nii vähe kui võimalik ja siis une arvelt veel tööga edasi. Pikapeale hakkas fotograafia mind häirima sest meil pm. ei jäänud üldse aega teineteisele. Õhtused viimased tunnid vaatasin telekat ja tema tuunis pilte. Kogu aeg ei olnud muidugi hall ja igav, oli ka eredamaid ja teieneteisele pühendumise hetki aga vähe. Lõpuks jõudsime peale minu veenmist olukorrani, kus ta fotograafiast loobus. Otsustasime, et ta katsub leida meeldiva, enamasti tradistsioonilise tööajaga piirduva töö. Leidis töö üritusekorralduse valdkonnas, aimasin juba natuke halba aga leppisime kokku, et ta räägib enne tööleasumist ülemusega töötamisest tööajal ja kõik tundus sobivat. Suures pildis läks aga täpselt samamoodi nagu fotograafiaga vbo isegi hullemini. Minu suureks miinuseks on see, et nähes kuidas ta oma tööle enamasti suurema entusiasmiga pühenduma hakkas kui perele hakkasin ta tööd ja sellega seotud teemasid lausa vihkama. Mistõttu meil jäi ühiseid teemasid/jutuajamisi väga väheks. Ta sai ka aru, et ta töö pole just ideaalse graafikuga ja ta püüdis seda muuta aga ega väike mutter suurt masinavärki ümber ei pööra. Kõige rohkem häiris mind, et vaatamata kõigele, mida töö kodus põhjustas seadis ta minuarvates prioriteediks pigem töö. Nüüd olen mina meie suhte osas muutunud ebakindlaks sest ma tegelikult ei saa piisavalt tõestust/tagasisidet, et ta mind tahaks. Ta ütleb, et olen tekitanud temas teatava trotsi, et ma ei luba tal teha, mida ta tahab ja et olen ebakindel, mis talle üldse ei meeldi. Veel arvab ta, et ta ei suuda teha mind õnnelikuks kui ma ise ennast õnnelikuks teha ei oska. Ma olen aga selline, kellel on kodu ja kodune vaba õhkond tähtis ja kui seda pole siis ma tõesti ei suuda ennast ise kuidas tahes oma meelt lahutades pikas perspektiivis õnnelikuks teha. Olen proovinud jõuga olla toetavam ja mõistvam, mille peale on olukord pisut paranenud aga tegelikult ma ei oska olla rahumeelne ja kindel meie suhtes kui ma näen, et põhiväärtustes on vist mõra. Mõra on siis see, et mulle tundub, et ta prioriteedid on kui mitte kodust siis vähemalt minust eemal.
Paluks kellegi asjatundja arvamust, kas ma siiski sunnin oma naist liiga enda järgi olema või on mul pigem õigus? Tänud juba ette!
Teile näib, et pühendute perele oluliselt rohkem kui teie naine. Samuti on teile hakanud tunduma, et teie kahe põhiväärtused ei klapi omavahel.
Pikaaegsed suhted püsivad eelkõige seepärast, et mingil kombel ollakse osavad kompromisside tegemises. On suur kunst osata hoolt kanda iseenda vajaduste eest ja teha kompromisse nii, et ka kaaslane saaks oma vajadused kaetud. Suhetes tuleb ette perioode, kus lähtuvalt pere arengujärgust või esilekerkinud probleemidest on üks partneritest altim teisele vastu tulema ja enda vajadusi tahaplaanile asetama. Tuleb aga tõdeda, et väga paljudes suhetes on selline olukord püsiv ehk siis üks kaaslastest ongi rohkem valmis just teis(t)e vajadusi prioriteediks seadma.
Lisaks on inimeste lähedusvajadus erinev ja realiseeritakse varasemast elust, eriti lapsepõlvest pärit mustreid. Mustreid on võimalik muuta, aga kindlasti mitte äärmuslikult ja mitte paari aastaga.
Pereterapeudina ei saa ma kunagi öelda, kellel on õigus, sest ühtegi suhet ei ole võimalik hinnata n.ö. normist lähtuvalt. Suhe on hästi toimiv vaid siis, kui mõlemale osapoolele see meeldib ja ei ole üldse oluline, kui veider või mittetraditsiooniline see kõrvaltvaatajatele tundub. Jah, kindlasti on teil õigus, sest te ju tunnete nii. Aga tähtis on ka see, kuidas naine tunneb ja mis on tema n.ö. õigus.
Seega on oluline teadvustada enda vajadusi, mõista teise vajadusi ja osata nende vahel kompromise ja kokkuleppeid teha. Ja seda ikka igal eluetapil uuesti. Kindlasti võiksite kaaluda pereterapeudi kaasamist, sest nii saate kolmanda neutraalse osapoole, kes hoiab fookust ja teid mõlemaid kuulates, aitab tähelepanu juhtida asjaoludele, mis ehk muidu igapäevaselt varju jääksid.
