Mind on kaks korda järjest maha jäetud. Elasin esimest lahkuminekut väga üle. Leidsin uue kaaslase, aga mind jäeti jälle maha. Mul on tekkinud ärevus, et mis mul ometi viga on, et kõik mind maha jätavad. Teine kaaslane oli minu jaoks ideaalne. Olime koos küll lühikest aega, aga ma nautisin iga hetke. Suuri tülisid ei olnud. Ta mainis kui tore on koos jne. Aga jäeti ikkagi maha, kuna pidavat olema eludega erinevates kohtades jne. Mina arvan, et selle taga on midagi muud siiski. Küsisin, aga ei öeldud. Kardan, et olin äkki liiga igav vms. Lisaks tõmbusin natuke endasse ühes pingeolukorras, oleks pidanud suhtlema sel teemal, aga hiljaks jäin. Nüüd süüdistan end tohutult ja olen vihane enda peale, et taaskord võisin ise asja ära rikkuda. Muudkui analüüsin, sest ma tõesti mõista miks see juhtus. Mul on tunne, et sellest inimesest ma paremat ei leiagi lihtsalt.
Olete kaks korda järjest saanud tunda mahajäetuse valu ja praegu olete segaduses. Teid on jäänud piinama vastamata küsimused ja enesesüüdistused. Mõistan, et praegu vaatate tagasi ja püüate toimunust aru saada ja ketrate läbi, mida oleks või poleks pidanud tegema. See on väga loomulik ja vahel ka väga vaevarikas protsess valuga toimetulekuks. See võib olla ka mõistlik, iga läbitunnetatud ja teadvustatud kogemus on ju kasuks, kuid vahel võib ka liialt koormavaks muutuda ja tuleviku suhete jaoks hoopis uuesti ebaõnnestumisteks teed sillutada. Näiteks ka võite igas uues suhtes juba ette olla liialt kartlik, ebakindel, ennast tagasihoidev või klammerduv ning saada üha uuesti kinnitusi, et kedagi ei saa usaldada. Ka praegu, mil teil on kaks valusat kogemust, teete üldistusi: „kõik jätavad mind maha“. EI, need olid kaks kogemust, mitte kõik!
Andke endale aega ja sõlmige endaga rahu. Ja seda kindlasti enne, kui peaksite uue kaaslasega suhteid looma püsivama suhte eesmärgil. Kindlasti ei peaks looma suhteid eelmisest suhtes saadud valude ja haavadega toimetulekuks ega ka millegi tõestamiseks iseenda jaoks. Uus suhe võiks olla vaba ja puhas, et olla avatud selleks, et te saaksite olla teie ise. Mõtlen muuhulgas ka seda, et te ei peaks otsima kinnitusi ega tõestusi, kas olite varem süüdi või kas olete igav. Suhted saavad toimida parimal moel just siis, kui tunnete end hästi, ega pea mõistatama, mida peaksite tegema, et seda mitte ära rikkuda.
Nagu öeldud, eelmiste suhete analüüs võib küll olla mõistlik, kuid ei pruugi anda vastuseid kõikidele küsimustele. Teatud määramatusega tuleks leppida. Ja just neis küsimustes, mis puudutavad teist poolt. Kui teil jäi kahtlus, et ta jättis midagi ütlemata, siis see on ju tema valik ja vastutus. Kas suhted, kus üks jätab olulised asjad ütlemata, saaks aga olla kestavalt toimiv? Võimalik, et eelmine kaaslane oli parim, ideaalne teie jaoks, kuid tundub, et suhted temaga siiski mitte. Vähemalt mitte vastastikku head, avatud ja usalduslikud.
Ilmselt vajate aega, et leida endas rahu ja lepitust. Ma ei usu, et need kaks kogemust määravad ära selle, mis juhtub edaspidi, kuid nad võivad teid mõjutada. Palju oleneb ju sellest, kuivõrd usute iseendasse, ei võta kaasa eelarvamusi, kuivõrd olete vaba olema teie ise, koos oma varasemate kogemuste ja võimalike eksimustega. Kindlasti ei pea te olema ideaalne, veatu, kuid teil on õigus saada koheldud aktsepteerivalt ja kogeda mõistmist ja olla armastatud.
