Olime koos vaid pisut alla poole aasta. Algusest peale oli mul suhtumine, et see kõik on ajutine, kuna see mees oli minust niivõrd erinev, elas niivõrd erinevat elu, ma ei austanud tema eluviisi, tema suhteid lastega ja tema töid-tegemisi. Ma ei hakka isegi täpsemalt kirjutama, mis kõik ma leidsin, et on valesti. Samal ajal olin ikka koos temaga, sest midagi ikkagi ju meeldis (seks näiteks). Asi arenes aga selliseks, et armusin - leppisin ebameeldivaga, sest ihaldasin teda. Siis jättis ta mu peale üht tüli maha öeldes, et nii on mõlemile parem. Rohkem selgitusi ei tulnud.
Kuigi ma saan aru, et ma ju ise ka ei tahtnud ja pidasin seda ajutiseks asjaks, siis mulle ei mahu pähe, et see asi lõppes niiviisi. Tunnen, et ei ole võimeline sellest üle saama ja see vaevab mind nii ööd, kui päevad. Mõtlen, et miks ta tegi seda. Kuidas leida rahu?
Olite suhtes, mida esmalt ei pidanud endale sobivaks, kuid, suhte lõppedes olete siiski löödud.
Küsimus, miks küll (minuga) nii juhtus, on kõige valdavam küsimus peale negatiivset kogemust. Me tahame selgeid põhjusi, konkreetseid vastuseid, et edaspidi olla targem ja enam mitte haiget saada. Me tahame teada, kes on süüdi ja miks. Tundub, et kui leida “põhjus” ja “süüdlane”, siis on võimalik probleemiga tegeleda või võtta vastu otsus, et ma ei tegele sellega. Siis on olukord inimese kontrolli all. Kui vastuseid ei ole, siis jääb õhku ebamäärasus, mis tekitab segadust ja oma elu üle kontrolli kaotamise tunnet. Paraku on reaalsus see, et enamusel lahkumineku juhtudest ei olegi võimalik leida ühte ja ainsat põhjust ja kindlasti mitte põhjustajat või süüdlast. Tõde on alati subjektiivne ehk iga inimese individuaalne tõlgendus. See sõltub inimese minevikus kujunenud maailmatõlgendusest ja hetke enesetundest. Suhtes on alati kaks osapoolt oma minevikust pärit mustritega. Mingil põhjusel teie mustrid mõningaks ajaks haakusid ja siis jälle kaugenesid teineteisest. Mingil põhjusel olite kokkusaamisel teineteisele vajalikud just sellistena nagu te olite. Mingil alateadlikul põhjusel olite te oma kaaslasele vajalik just sellisena, mitte väga pühendununa. Võib olla oli nii, et kui teie lähedus kasvas, teie armusite, siis kaugenes omakorda kaaslane. Loomulikult on minu hüpotees väga meelevaldne ja pigem n.ö. konstrueeritud vähese info põhjal. Rahu toob hinge mõistmine ja aeg. Selleks, et saaksite selgema pildi enda elus toimivatest mustritest, soovitan teil uurida mitte niivõrd oma (eks)partnerit, kui just iseennast, enda otsuseid, teid ajendavaid ja käivitavaid olukordi jms. Kindlasti oleks abi psühholoogist, suhteteemade puhul pereterapeudist.
