Tere. Olen olnud suhtes 5 kuud ja mees jättis mu maha. Viimased paar nädalat siis oli selline külm ja eemalolev ja lõpuks mu küsimise peale ütles, et liigub edasi ja nii on meile mõlemale parem. Olen loomulikult täiesti endast väljas - eriti seepärast, et ta mind järsku niiviisi vältima hakkas ja vabatahtlikult ei oleks sõnagi rääkinud. Kõik kiskus imelikuks peale meie esimest tõeliselt ilusat nädalavaheust, kus me mõlemad tundsime end õnnelikuna (ta ütles ka, et oli väga tore) ja ma tutvusin talle lähedaste inimestega. Peale seda oli meil väike intsident ja alates sellest tundus tema poolt olevat tõsine muutus tunnetes minu vastu. Ainus asi, milles ma võiksin ennast süüdistada, on see, et ma võisin tema ego riivata teatud kommentaaride ja olemisega (ka selle intsidendi näol) - ma tunnistan, et tegelikult ma ei jätnud talle muljet, et ma teda austan ja temas oli ka pisut armukadeduse jooni minu eksi ja sõprade vastu. Aga ma ei tea ka ju täpselt, ta ju ei öelnud. Mis mind paneb veel mõtlema, on see, et minu kogemus igalt poolt enda ümbert, on see, et kui üks jätab teise maha, siis vihastab pigem see teine, aga mitte see mahajätja. Tema puhul tundub mulle, et ta on tõsiselt vihane, aga mille peale? Miks igapäev kenasti suhtlev inimene järsku konkreetselt blokib ühenduse, et ma ei saaks temaga suhelda, kui mahajätja on ta ise? Ma lihtsalt püüan aru saada, et oleks kergem.
Teie kaaslane lõpetas teie 5 kuud kestnud suhte. Ta jättis teid teadmatusse ja ei ei toonud välja ühtegi põhjust, miks nii läks. Olete segaduses.
Iga suhte lõpp on valus ja seda vältida ei ole võimalik. Kindlasti oleks kergem, kui oma eksiga saaks sellest rääkida, kuid kergem ei oleks see üldse mitte seepärast, et siis saab teada põhjused, pigem saab end kaitsta ja selgitada. Kergem oleks ikka seepärast, et siis saaks oma tunded välja öelda, oma pettumus välja elada.
Ükskõik, mida teie endine kaaslane ka põhjenduseks tooks, on tõsiasi ikkagi see, et mingil põhjusel teie suhtemustrid ei sobinud. Tema otsustas nii, sest antud hetkel tundis nii ja see ei ole kuidagi hukkamõistetav ega kommenteeritav. Tegevused, näiteks, kes kellele mida ütles või kuidas käitus ei ole kunagi otseselt seotud kokku saamise või lahku mineku otsustega, sest määravaks on ikkagi sügavamad suhtemustrid ja väärtushinnangud. Tõsi, ega neid näha esmapilgul alati nii kerge olegi. Mõnikord peabki leppima n.ö. tagantjärele tarkusega.
Selleks, et elu jälle nautida, võtke endale aega, rääkige sõpradega, tegelege mingi meeldiva tegevusega, tuletage meelde, mis on teid elus aidanud raskete olukordadega toime tulla, leidke uusi hobisid, elage end välja füüsilise tegevusega.
Kes teab, kui aeg möödub, siis saate ehk ka oma endiselt kaaslaselt rohkem selgitusi selle ootamatu lõpu kohta. Kui need teid siis üldse enam huvitavadki.
