Tere,
Mul on üsna tüüpiline, kuid samas ebatavaline probleem.
Nimelt on mul tõsist põhjust arvata, et mehel on juba mõnda aega 'seksi-sõber'.
Minu probleem on aga selles, mida selle teadmisega edasi teha. Nimelt oleme mehega koos üle 12 aasta ja olen veendunud, et ta on minu jaoks parim võimalik valik. Meil on 2 väikest last (2 ja 4), kellele ta on imehea isa ja kes teda väga hoiavad ja armastavad. Minule on mees parim sõber - naerame, räägime, käime koos reisidel ja perega nädalavahetusi veetmas, meil on ühised hobid, huvid ja sama maailmavaade. Tahaks öelda, et ka väärtused, aga kuna mina pole teda kunagi petnud ja ei riskiks iial sellega, et selle tulemusel meie pere puruneks, ei saa seda vist öelda. Aga oleme tõesti väga lähedased ja veedame põhimõtteliselt kogu oma vaba aja koos ja perega. Meil on maja ja ühised tulevikuplaanid. Unistused ja ideed. Ta on kõige lähem inimene mulle ja mina talle.
Eks ikka tuleb ette suuremaid ja väiksemaid tülitsemisi, nagu kõigil paaridel ja teatud harjumused teineteise juures tekitavad tülisid. Samas ei ole probleeme, et mees on tihti kodust ära või käib pidevalt sõpradega pidutsemas või töötab ülemäära. Probleemid tekivad ikka pisiasjadest.
Kui olime 5 aastat koos olnud, jäi mees mulle üheöösuhtega vahele. Rääkisime pikalt, arutasime, mina nutsin ja kolisin mõneks ajaks välja. Mees vandus, et ei taha ühtegi teist naist ja mina olen tema jaoks ainus ja õige. Leppisime ära, haavad paranesid, vaikselt andestasin. Aga ei unustanud. Kuidas sa ikka unustad, kui teine petab? Petmise all pean siis silmas nii füüsilist akti kui valetamist ja vassimist ja varjamist. Sügaval sisimas aga olen vist kogu aeg teadnud, et see kordub. Mehe kõik eelmised suhted on purunenud petmiste tagajärjel ja ta on sellist tüüpi, kes vajab oma ellu adrenaliini, mida ilmselt selline salatsemine pakub. Teisisõnu, ma väga ei usu, et tema kõrvalehüpped on tingitud seksi vajadusest, pigem adrenaliinijanust ja vajadusest põnevuse ja vahelduse järgi. Ehk siis ma olen ilmselt kogu meie ühise elu teadnud, et sellised probleemid tekivad. Peale teist last, kui seks muutus harvaks, kord kuus toimuvaks, nähtuseks, tegin ka ettepaneku, et oleme 'vabad' - võime mõlemad kellegi teise juures rahuldust käia otsimas. Mees keeldus rangelt. Seks on vaikselt jälle ülesmäge hakanud minema, kuigi teinekord võib minna nädal-kaks, kus piirdume kallistuste ja kaisus magamisega. Oleme sellest ka rääkinud, aga ikka on väsimus või päeva sündmused tihti tekitanud olukorra, et isegi tahaks, aga vot ei viitsi/jõua.
Nüüd aga mu ebatavalise mure juurde - ma ei taha oma mehest lahku minna. Või ma ei tea, kas see on nii ebatavaline? Ma ei taha võtta oma lastelt isa, keda nad jumaldavad. Ja kes neid jumaldab. Ma ei taha kaotada oma parimat sõpra ja teekaaslast. Ma ei sõltu mehest rahaliselt ja oleks, kuhu minna jne, nii et probleemiks ei ole nö leppimine olukorraga sest ma pean. Ma ei pea. Ma tahan. Ma tahan temaga koos teha teoks need unistused, mis meil on. Ma ei taha visata minema kõike tehtud ja kogetud. Nüüd aga küsimus, kuidas seda teha? Mida üldse teha? Rääkida mehega? Kuidas? Ma ei taha hakata ähvardama väljakolimise ja lahkuminekuga. Ma ei taha draamat teha. Sees pigistab ja valutab, aga ma ei ole valmis laskma sellel meie peret lõhkuda. Kui esimese vahejuhtumi korral ma teadsin juba alguses tegelikult, et ma annan andeks ja me saame sellest üle, siis nüüd tuleb mängu uhkus - mitu korda ma lasen endast nö 'üle trampida'. Et kui ma räägin mehega, saab teada, et ma tean, ja siis ikka temaga jääb, mis signaali see saadab? Kui bluffin, et nüüd on kõik ja kolin lastega välja, aga pärast ikka tagasi tulen, saadab see sama signaali. Ja nagu ma ütlesin, lõplikult välja kolima ma ei ole nõus. Ma usun siiralt, et meile kummalegi ei ole paremat kaaslast olemas. Mees hoiab ja armastab mind, kuigi antud kontekstis võib seda raske uskuda olla. Ja ka nüüd usun ma, et sellist asja tuleb veel ette. Mida siis teha?
Ma võiksin ka pea liiva alla peita ja teha näo, et ma ei tea millestki midagi, aga asi muutub pikantseks, kuna hetke 'sõbranna' näol on tegemist meie ühise tuttavaga, kellega ka tulevikus peame võrdlemisi tihedalt läbi käima. Kuidas ma teen seltskonnas näo, et ma ei tea midagi, kui endal kratsib hinge? Lasen neil samas vaimus jätkata? Ja samas - kuidas ma nende mõlemaga samas seltskonnas edasi käin ka peale asja mehe ees avalikuks tegemist? Sean ultimaatumeid ja tingimusi, et selle inimesega enam ei suhtle? See ei õnnestu, kuna meil on ühine hobi ja seltskond, millest me keegi ei ole nõus loobuma. Lisaks ei reageeri mu mees ultimaatumitele ja nõudmistele.
Ja edasi? Kas räägin mehega või mitte, järgmise 30 aasta jooksul kordub sama stsenaarium kindlasti veel. Ükskõik mis lubadusi ta annab, et me ära ei läheks, varsti saab ta 'olemus' temast võitu ja võimalusel kordub sama. Kas ma olen selle teadmisega valmis elama? Siiani olen ju elanud. Ja kui tegemist oleks 'võõra' naisega, see vist eriti isegi ei loksutaks mind. Tuttava isiku puhul on asi palju komplitseeritum. Ehk ongi variant anda mees 'vabaks' ja võtta ka endale samad õigused? Leppida kokku, et võimegi mõlemad vahepeal ennast tuulutamas käia? Kas ma ise reaalselt kasutaks seda võimalust? Ma arvan, et ma kardaks ära armuda ja ikkagi lõpuks oma pere ära lõhkuda. Mehe puhul ma hetkel ei usu, ta selle sõbranna juurde päriselt minna tahaks. Ma kahtlustan, neid mõlemat teades, et asi ongi konkreetselt 'seksi-sõprades'. Samas, kunagi ei või ju teada. Kõige keerulisem ongi mõista, kuidas mees minuga samal ajal nii ok nii füüsilises kui vaimses mõttes olla saab, kui keegi kõrval veel. Eks ta teeb haiget ikka. Palju. Kuigi olen hetkel palju ratsionaalsem kui eelmisel korral. Ma lihtsalt ei ole nõus oma pere ja oma laste heaolu pandiks tooma. Ja mitte selles mõttes, et kannatan oma kehva mehe laste pärast ära, vaid selles ongi mu probleem - mul ei ole kehv mees. Ma ei pea midagi 'välja kannatama', peale sellesamase üleaisa löömise
Paarinõustamine oleks ehk variant, kuigi mu mees sellesse ei usu ja omab ka halbu kogemusi. Ehk peaksin ta sinna pool-vägisi tirima ja sellisel juhul ei oleks asjast eeldatavasti suurt kasu? Mees usub, et inimene peab oma probleemidega ise hakkama saama ja võõraste ees neid ei taha laiali laotada. Ehk siis, ma pole kindel, kas sellest mingit tulu tuleks ja palju mees oleks nõus end avama.
Ehk mis on mu variandid? Ma tean tegelikult, et mitte keegi ei saa mulle öelda, mida teha, aga mul oli lihtsalt vaja see endast välja kirjutada. Kui on ideid ja mõtteid, oleksin väga tänulik!
Teil on suurepärane pereelu ning rahuldustpakkuv paarisuhe, kuid mees põhjustab teile suurt hingevaeva sellega, et otsib aeg-ajalt endale kõrvalt partnereid. See teeb teile haiget ning olete segaduses, kuna ei mõista, miks vajab teie mees ühistel lastel, kodul, hobidel ning väärtustel põhinevas paarisuhtes olles lisaks salasuhteid, mida ta ka ise kuigi väärtuslikeks ei pea. Te kahtlete, kuidas peaksite käituma ja reageerima taolistes olukordades teie ning mis saab teie suhtest edasi.
Tunnustan teid, et kirjutasite selle mure „endast välja“. Nagu öeldakse, on jagatud mure pool muret, mis on tõsi ses mõttes, et kui oma probleemist rääkida, siis on võimalik abi ning nõu saada, lisaks on oma probleemi sõnades formuleerimine juba sammuke lahenduse poole. Kirjutate, et kõrvalsuhete pidamine ja salatsemine pakub teie mehele midagi, mida ta vajab. See on tõesti nii, iga käitumise taga on vajadus - on see siis adrenaliin või põnevus, mida ta otsib, või on seal all hoopis sügavamad ja ürgsemad vajadused ja hirmud, mis jäid varasemates (kõige tõenäolisemalt varase lapsepõlve) suhetes rahuldamata – vajadus (või teistpidi vaadates hoopis hirm) olla aktsepteeritud, armastatud sellisena nagu ta on, olla turvalises kiindumussuhtes, seotud kogu eluks ühe kindla inimesega. Selliste teemadega saaks tegeleda individuaalteraapias teie mehega. Samuti usun, et leiaksite sobiva ja teile mõlemale vastuvõetava paarisuhteteraapia vormi, neid on olemas päris mitmeid erinevaid. Kindlasti ei ole õige käitumine teie poolt meest ähvardada - ei lahkukolimise ega millegi muuga. Ultimaatumid ei lahenda probleemi, kuna ei tegele selle põhjustega. Peate mehele teada andma oma tunnetest, mis teil on seoses tema kõrvalsuhetega ja kõige sinna juurde kuuluvaga, ning oma vajadustest – näiteks, olla turvalises, usaldusel ja austusel põhinevas suhtes. Te ei pea laskuma detailidesse, kui need haiget teevad, kuid põhilisest peaks teie mees olema teadlik. Ei ole õige ennast alla suruda, oma vajadusi, tundeid ja ootusi varjata, vaid neid tuleks omavahel jagada, kuna kõige suurem „purustusjõud“ on pingetel, mis välja ja lahti rääkimata. Kokkuvõttes – kindlasti on abiks kui nii teie kui teie mees olete /saate teadlikuks iseendast ja räägite omavahel asjad selgeks. Suhtevorme on väga erinevaid ning on iga paari omavahelise kokkuleppe teema, millega suhtes lepitakse. Esmatähtis ei ole jälgida sotsiaalseid norme - „nii ei tehta“, „nii ei sobi“, „mida teised arvavad“, oluline on, et mõlemad osapooled tunneksid end võrdväärsete partneritena, oleksid mõistetud ning aktsepteeritud.
