Tere, elukaaslane, peagi 4. a poja isa kolis meist eraldi. Meie peres on ka poja õde 7. a (kelle on teine isa ja käib üle nädalavahetuse oma isa juures). Poja isa nõuab lapse aja pooleks jagamist. Minu arvates ei ole sellisel juhul lapsel nagu ühte õiget kodu. Laps ei taju turvatunnet. Kuidas selline jagamine üldse lapsele mõjub? Kas poja isa saab nõuda poolt aega, kui tal on ka õde. (äärmisel juhul nõuab üldse hooldusõigust endale). Oleme lastekaitsetöötajaga arutanud seda ja tema soovitab üle nädalavahetuse käimist (kui on ka tütar oma isa juures) ja nädala sees siis näiteks 1 öö isa juures veel lisaks. Mida teha? Kuidas oleks õige poja suhtes. Mis teeb see lapsega kui ta pooleks nii ajaga käib ühest kohast teise (samas on tal ka õde kodus).
Kui paarisuhe, kuhu on sündinud ka laps, laguneb- tekib paratamatult küsimusi, kuidas edasi.
Soovite teada, mil moel organiseerida lapse jagamine, et see oleks talle kõige parem.
Antud situatsioonis on tõepoolest kõige olulisem lähtuda lapse vajadustest. Laps vajab jätkuvat suhtlust ja kontakti mõlema oma vanemaga.
Kas seda aga oleks mõttekas vormistada nii, et laps liigub nädalate kaup mänguasjadekott/riidepamp seljas ühe vanema kodust teise juurde? - kindlasti mitte.
Paljud spetsialistid, sealhulgas pereterapeudid on arvamusel, et lapse huvides on parim, kui tal on üks kodu ja üks kindel peamiselt vastutav vanem ja teise juures käiakse vastavalt kokkulepetele (nädalalõpud, pikemad koosveedetud ajaperioodid näiteks puhkuse ajal, pühad jne.).
Miks on hea, kui lapsel on üks kodu- et kujuneks kodutunne, selge mõiste ja väärtus, mis on kodu. Kui lapsel on kaks kodu, võib see tekitada temas segadust.
On lapse heaolu huvides, et üks vanem on kindlalt kursis ja vastutav näiteks lapse tervisesse puutuvaga (haigused, arsti juures käimised) ja kõige tema oluliste igapäevaste asjadega (lasteaias toimuv, huviringid, tagasiside kasvatajatelt, jne.), märkab lapse käitumise ja enesetunde muutusi, näeb seosed igapäevaselt toimuvaga, oskab last aidata, on lapsele igas mõttes turvalisust pakkuv usaldusisik.
Kui neid on kaks, siis juhtub ikka, et miski läheb nö kaotsi ja siis on ka süüdistused kerged tulema ja lapse kindlustundele ei mõju ka hästi. See ei tähenda, et teine vanem oleks vähetähtis, kuid paratamatult ei ole nad aega jagades nii kursis ja informeeritud kõigega, mis vajalik.
Seetõttu - hoolivad ja vastutustundlikud vanemad suudavad omavahel ka peale lahkukolimist inimlikult ja austavalt suhelda ning jagavad olulist last puudutavat infot järjepidevalt teineteisega.
Olete juba alustanud koostööd lastekaitsetöötajaga, lapse õigusi tundva spetsialistiga ning loodetavasti saate olukorra ennekõike lapse vajadusi arvestavalt lahendada ka oma endise elukaaslasega. Vajadusel saab lastekaitse suunata teid perelepitusse.
Perelepitusteenuse raames aitab lepitaja saavutada lahutavate või kooselu lõpetanud vanemate vahel kokkulepe nende alaealise lapse elukorralduse, elatise maksmise või muude lapsega seotud vanema õiguste või kohustuste suhtes.
