Tere.
Kirjutan oma murest. Oleme elukaaslasega elanud koos 15 aastat ja natuke peale. Oleme mõlemad vanuses 45+. Meil on alati olnud ilus suhe, kuid viimased kaks aastat on midagi valesti. Mees on muutunud külmaks, teeb minu kulul nõmedaid nalju, kähvab mulle koguaeg, ta ei räägi mulle enam midagi. Toon mõned näited.
1)Olime mõlemad töölt tulnud. Läksime koeraga jalutama ja siis saime õues kokku naabrinaisega. Mu mees hakkas TALLE oma päeva muresid kurtma. Ütlesin hiljem,et nii need asjad ei käi, et Sa peaksid ikka mulle rääkima. Mees selle peale" Miks ma Sulle rääkima peaks?"
2)Eile oli enne magama minekut selline asi. Läksime voodisse ja siis ütles mees,et ma võtaksin omale oma teki, et tema ei taha minuga sama teki all olla.
3)Kui ma midagi teha tahan, pole tal kunagi viitsimist. Aga kui sõbrad helistavad, siis pole viitsimatusest juttugi.
4)No ja alati, kui meil tekib tüli, siis öeldakse mulle,et uks on seal- võid ära minna....
Millest selline käitumine?
Meie voodielu on ka kesiseks jäänud, aga ma püüan alati olla talle toeks, hoolitsen ja hoolin temast..
Muidugi on veel see ka,et ta on alkohoolik. Olen mitmeid kordi leidnud tühja viinataarat ja sellepeale tema ütleb, et mis siis on...
Te olete mures ja tunnete, et ei jaksa enam, sest teie paarisuhe on viimasel kahel aastal muutunud võõrandunuks ja ootustele mittevastavaks. Olete pettunud, sest partner on emotsionaalselt ja füüsiliselt eemale tõmbunud, solvab teid ning kuritarvitab alkoholi. Soovite leida lahendust kujunenud olukorrale.
Teie kirjas on mitmeid näiteid olukordadest, kus teid vaevab küsimus: miks ta nii teeb. Miks ta räägib oma muredest naabrinaisele, kuid mitte oma naisele? Miks ta joob? Miks on muutunud voodielu mitterahuldavaks, kuigi te mehest hoolite ja tema eest hoolitsete? Miks ta ei soovi veeta ühiselt aega? Miks ta soovib magada eraldi tekkide all? Mis toimub mehe sisemaailmas, et ta nii käitub? Neile küsimustele saaksite vastused omavahelise rahuliku ja südamest-südamesse vestluse abil. Juhul, kui usaldus ja empaatia on suhtes hetkel tahaplaanile jäänud, siis on sellist vestlust lihtsaim pidada paari- või pereterapeudi abiga. Oluline on omavaheline dialoog, kus räägitakse oma tõelistest, sisimatest tunnetest ja vajadustest ning huvitutakse partneri tunnetest, ootustest, vajadustest. Partner peab tundma, et teda ei süüdistata, vaid tuntakse tõeliselt huvi. Oma häirivatest tunnetest saate mehele teada anda mina-keeles – see tähendab, et kirjeldate talle, mis tundeid antud olukorras tunnete ja milline mõju sellel teile on. Ärge unustage mehele rääkida ka oma õrnadest tunnetest tema suhtes – näiteks hoolivus, armastus, soov kokku jääda.
Kui saate teada mehe mõtted ja tunded praeguses olukorras, siis võiks hakata otsima lahendusi. Omavaheline aus ja avatud suhtlus aitab jõuda arusaamisele, kas mõlemad partnerid on valmis pühenduma paarisuhte kvaliteedi parandamisele (siin saab abiks olla terapeut) või soovivad leppida olemasoleva olukorraga või peaks kaaluma lahkuminekut.
