Tere
Pöördun teiepoole teemal, kus laps ei soovi ühe vanemaga enam kohtuda.
Jutt käib seitsmeaastasest poisist, kes elab oma ema juures, vanemad on lahus olnud 5 aastat.
Mina olen lapse ema, kuid vaatamata sellele, püüan olukorda võimalikult objektiivselt edasi anda.
Lapse isa on 50-ndates mees, kel on ka eelnevast abielust täisealine poeg. Esimese poja saatus on sarnane teise poja saatusega. Vanemad lahutasid enne lapse kooliealiseks saamist, laps jäi ema kasvatada. Isa suhe lapsega oli peale lahutamist minimaalne. Mina tutvusin mehega kui tema poeg oli teismeline ja mul õnnestus neid korduvalt koos näha. Siiski olid kohtumised pigem väga harvad, mõnel korral aastas vanavanemate juures. Isa ei helistanud ega pidanud muudmoodi sidet oma pojaga. Kohtudes oli poeg pigem vaikne ja häbelik.
Meie kooselu kestis 5 aastat enne kui sündis laps, siis veel 2 aastat ja siis läksime lahku. Lahku minnes ütles mees, et ei kavatse lapsega suhtlema jääda, kasutades enda seisukoha selgitamiseks lauset «mina ei ole selline ameerika isa, kes käib ja oma lapsele klouni mängib». Laps on olnud sünnist saadik rohkem emapoole hoidev, seega ei olnud lapsel pealtnäha suurt traumat kui isa enam igapäevases elus ei osalenud. Peale paari kuu möödumist, otsustas isa siiski, et tahab last endajuurde külla. Laps aga oli selleks ajaks võõrdunud ja ei julenud enam minna. Nuttis ja keeldus temaga suhtlemast kui nad kohtusid. Isa oli ema peale väga kuri, süüdistades teda sihitahtlikus lapse manipuleerimises, kutsudes ema tüüpiliseks kibestunud lahutatud üksikemaks, kes isale last ei näita. Tegelikult oli olukord selline, et isa sõitis lapse kodust iga päev mööda, peatamata autot ja tulemata kasvõi kordki tere ütlema. Tema nõudmine oli saada laps kokkulepitud ajaks enda kätte. Kuna laps kartis isa, tegin ettepaneku algul kolmekesi kohtuda seni kuni laps end mugavamalt tundma hakkab. Lapse isa nõustus lõpuks ja sellised kohtumised leidsid aset mitmel korral paari kuu jooksul. Ca 4 kuu möödudes tekkis olukord, kus laps ise oli nõus oma isa juurde minema ilma, et ema kaasa tuleks ja ka ööseks jääma. Lepiti kokku regulaarsetes kohtumiskordades ja laps hakkas isa juures olema 1 x kuus 3-6 päeva korraga.
Kõik tõotas minna ülesmäge. Ema kolis lapsega Tallinnasse, kus ka lapse isal üks kodudest on, ja kohtumised lapse ja isa vahel toimusid takistusteta. Kõik kestis hästi kuni lapse ema alustas uut suhet ja lapse isa sai sellest teada. Siis hakkas ta ähvardama kohtuga ja hooldus/külastusõiguse kohtukaudu kindlaksmääramisega. Ema meessõber elas välismaal ja isal tekkis hirm, et ema ja laps kolivad eestist (oletus!). Sellest hetkest hakkas laps jälle isa kartma ja hakkas keelduma temajuurde minemast. Siiski läks lapsel isast eemaoldud aja jooksul hirm üle ja kui isa ca ühekuise intervalliga last võttis, oli laps nõus minema. Siiski jõudis kätte olukord, kus eemaloldud aeg enam ei aidanud ja lapse ema tegi taas ettepaneku saada kokku kolmekesi, et lapse pingeid vähendada. Sellest oli abi, kuid kuna laps oli juba suuremaks kasvanud ja tema eneseväljendus tunduvalt paranenud võrreldes ajaga mil ta vanemad lahku kolisid, suutis ta enda muresid ja rõõme juba palju selgemalt väljendada, mis tegi ka kergemaks tema mõistmise.
Näide : Lapse isa ja ema ja laps kohtuvad Tallinnas ühe kaubanduskeskuse parklas, et laps saaks isajuurde minna. Laps on närvis ja murelik, ema julgustab, et issil kindlasti väga hea meel kui saab sinuga olla. Saabub lapse isa, kes ilmselgelt ei suuda suhelda lapse emaga (oletan et põhjuseks lapse ema uus suhe ja mehe probleemid sellega leppida), lapse isa väldib silmsidet, ütleb mokaotsast tere, ei naerata, ei tervita last. Laps läheb järjest rohkem paanikasse. Ema jätkab toetamist, lausudes, et kõik on korras, varsti saame jälle kokku, võib mulle iga hetk helistada kui igatseb, issijuures onn ii lõbus, toredad mänguasjad jne. Sel hetkel kui laps ja isa juba autos istuvad ja ema lapsele head aega ütleb, hakkab laps nutma. Ema lohutab, püüdes anda märku, et issil on hea meel koos lapsega olla. Isa istub ja põrnitseb ilmselgelt ärritatud olekus autoaknast välja. Lõpuks laps küsib hirmunult ja nuttes, et miks siis issi ise ei ütle, et ta tahab. Ema siis palub isa, et see kinnitaks, et laps rahuneks. Laps ootab, isa teeb näo, et ei kuule küsimust, ema küsib üle. Lõpuks köhatab ilmselget ebamugavust tundes, ja ütleb, et jah jah, ikka on hea meel. Laps rahuneb natuke ja isa ja laps sõidavad ära.
Võiksin siin selliseid näiteid palju tuua.
Lapse emal ja tema meessõbral ei õnnestunud kaugsuhtes püsida ja mindi lahku. Laps oli ema meessõbraga kohtunud korduvalt. Lapse ja ema meessõbra vahel oli pingevaba ja mänguline suhe. Tänu pikale vahemaale ja väga pikkadele lahusolduid kuudele otsustati siiski üksmeeles see suhe ära lõpetada ja ka lapsele anti teada olukorrast. Kuna lapsel olid kohtumised selle mehega olnud kolme aasta jooksul küll südamlikud aga harvad, siis lahkuminek ei tundunud suurt traumat tekitavat. Oleme lapsega sellest väga palju rääkinud ja olen kuulanud lapse arvamust ja mõtteid. Eui tundu olevat negatiivset maiku sel lool.
Ka lapse isani jõudis info, et lapse ema on taas vallaline. Suhted lapse ja isa vahel muutusid pingevabamaks ja lapse isa hakkas ka lapse emaga meeldivamalt suhtlema. Niimoodi möödus aasta. Lapse emal tekkis uus suhe. Kohtumine lapse ja ema uue meessõbraga oli väga positiivne ja külaskäikudest sai kooselu. Tänaseks on elatud koos pool aastat. Kooselust sai teada lapse isa ca 5 kuud tagasi ja peale seda on alanud uus terror. Nüüd on asi nii kaugele jõudnud, et lapse isa on hakanud lapsega koos olles lapsele sisendama, et tema uus kasuisa on mingi jorss ja idikas (lapse isa sõnad läbi lapse suu edasikantuma) . Peale sellist väljaütlemist ei taha laps enam oma isa juurde minna, temaga suhelda ega temast kuulda. Ta ütleb, et isa karjub ja on temasuhtes kuri. Laps ütleb, et tal lon väga valus kui isa nii halvasti tema uut kasuisa kutsub. Laps on ema uude elukaaslasesse väga kiindunud. Lapse isa ei ole seda meest kunagi näinud ega tea temast muud kui seda, mis laps on rääkinud, usun et vaimustuses.
Võtsin kokku julguse, sest ka mina kardan oma eksabikaasale vastu hakata, ja saatsin talle kirja. Palusin tal seal kirjas enam minu elukaaslast lapsele nii nimetada põhjendades, et see teeb lapse väga kurvaks ja ajab segadusse. Vastu tuli sõimukiri, et ta kavatseb just edasi seda teha, tegemaks lapsele selgeks kui mõttetu on mu uus mees. Sellele kirjale ma enam ei vastanud. Olen 5 aasta jooksul saanud kokku sadu väga alandavaid ja minu elustiili mahategevat kirja temalt, olen ammu aru saanud, et neile vastamine on vaid ajaraisk.
Lapse isa ähvardas lastekaitsega, lubas neile rääkida minu amoraalsest elust jne. Palju ähvardusi, mida ta teeb alati. Kunagi ei ole ta midagi täide viinud. Kaldun arvama et tegu on tegelikult väga suurtes kompleksides vaevleva inimesega. Julgeks lausa kasutada väljendeid nagu nartsissist või sotsiopaat.
Lisaks siia. Lapse isa elab tänasega poole aastast Lõuna-Euroopas. Tal on seal elukaaslane ja elu, mida ta sisse seab, et sinna ehk kunagi kolida. Lapse isa näol on tegu on suhteliselt heal järjel oleva väikeettevõtjaga. Ta ei väsi kunagi avalikult rõhutamast kui heal järjel on tema ja kasutades tema sõnu, «virelen mina». Asjad ja raha on minu hinnangul tema väärtusteedetabelis esiemsel kohal. Ta on väga järsu ja alanndava kõnemaneeriga, valides tihti oma vastaseks just kas lapsed või endast nõrgemad (tema alluvad, teenindav personal). Laps kardab tänaseks oma isa niivõrd, et keeldub sinna minemast. Ta ei taha enam isegi kulda sõna isa. Ta on kurb ja masenduses ja palub, et ma ei võtaks toru kui isa helistab.
Olen pakkunud lapse isale välja, et saame kolmeksi kokku ja et ta palub lapse ees vabandust nende sõnade eest, mis lapsele haiget tegid. Tean, et see on lapse isale mõeldamatu tegevus, aga minul ei ole enam lahendusi. Ma ei taha saata last teraapiasse pelgalt selleks, et ta läbi teraapia nõustuks oma isaga kohtuma, et siis lapse isa saaks võimaluse oma vihakampaaniat jätkata ja lapse ema valikuid, kodu ja ka lapse kodu ja elu maha teha ja kritiseerida. See on nagu mingi nõiaring. Lapse isa viimane nõudmine on, et laps olgu pakitudja kammitud temapoolt antud kellaajaks ja päevaks. Laps keeldub minemast.
Ma ei karda sotsiaaltöötajaid ega lastekaitset. Olen valmis kõikidega koostööks kui vaid laps saaks oma isaga edasi pingevabalt suhelda. Kuid ma ei sa sundida last suhtlema inimesega, keda laps kardab.
Palun andke nõu kuidas käituda.
|
