Tahtsin lihtsalt kõik oma tunded välja kirjutada.
Ma ei saa lahkuminekuga hakkama. Aasta täis valu. Tunnen, et ma ei jaksa enam. Ma olen püüdnud mõistusega võtta (et kuidas üle saada, lugenud palju jne), aga tegelikult kokkuvõttes see ei aita. Ma olen väsinud kõigest. Peaaegu iga päev olen ainult nutnud ja ma ei suuda taluda seda kõike enam. Igatsen seda elu nii kohutavalt mis oli. Süüdistan ka ennast, et oleksin pidanud rohkem kõike hoidma. Püüan rõõmu leida, aga sisimas olen täiesti katki ja ei ole üldse õnnelik. Kohati ei taha enam eksisteeridagi. Tunnen, et ei ole mõtet enam kellegiga sel teemal rääkida, keegi ei saa ju aidata. Kõige hullem ongi see, et tegelikult mitte midagi ei saa teha. Tean, et peaksin püüdma ise üle olla, aga see ei õnnestu lihtsalt. Olen tõesti kõike proovinud. Ma ei talu iseennastki enam sellepärast. Ei meeldi praegune elu, nagu teises maailmas. Võin ju välispidiselt positiivset nägu teha, aga seesmiselt pole ma oma elus nii kohutavat valu tundnud. Kõik oleks justkui ära võetud. Ja ma ei ütleks, et ainult suhtele elasin. Unenäod on pidevalt sama teemaga seotud. Reaalsus oleks ka nagu väga halb uni. Ma ei suuda end kellegi teisega ette kujutadagi. Süda läheb pahaks ja kohutavalt haiget teeb, kui mõtlen, et teine inimene on rõõmus nüüd kellegi teisega suure tõenäosusega. Ma ei tea miks sellisesse masenduse auku olen vajunud. Ma ei talu seda kõike enam.
Tänan, et usaldasite meid, et oma mure välja kirjutada! Olete olukorras, kus üks etapp teie elust on läbi saanud, kuid teine ei ole veel alanud.
Kui inimene vigastab mingil õnnetul kombel end nii, et veri jookseb või saab kasvõi tavalise muhu, siis ikka tohterdatakse. Haav seotakse kinni, muhule pannakse jahedat leevendust. Kui hing on haige, siis unustatakse seda teha. Kuidas teie olete end tohterdanud? Kui teie põlvest voolab verd, siis ei ole palju abi mõttest, et enne kukkumist oli elu parem. Nii on ka hingehaava puhul. Tuleb oma olukorda teadvustada ja vajadusel abi otsida. Otsige tegevusi, mis meeldisid enne suhet või vastupidi otsige uusi tegevusi, hobisid ja väljakutseid, rääkige psühholoogiga, et keegi peegeldaks teile teie valu ja oleks mõistjaks ja võimaldaks seeläbi paranemisprotsessi algust, võib olla oleks vaja psühhiaatriga ravimite osas nõu pidada. Ravimid aitavad pikaks ajaks paigast läinud ajukeemiat tasakaalustada. Siis võib olla oluliselt kergem edasiminekuks vajalikke uusi niidiotsi enda seest avastada.
Suurest haavast, ka südamehaavast, jääb arm, mõnikord elu lõpuni, aga see arm ei pea segama oma eluga edasiminekut. Otsige kindlasti endale abi, inimest, vajadusel professionaali, kellega nõu pidada.
