Meie suhe algas tormiliselt 2014 aprillis.Olime vaid kuu koos olnud kui saime beebi uudise.Olime muidugi shokeeritud ning otsustasime abordi kasuks.Kui ma tagasin arstilt tulin ja ta ultraheli pilti nàgi muutis meelt.Rààkisime asjad lábi ja otsustasime siiski beebi saada.Mina olin siis 23 ja mees sai suvel 30.Tōesti arvasin et sellises vanuses meesterahvas on valmis perekonnaks.Ja eriti arvestada seda et ta ise kasvas ilma emata ning kasuema ei sallinud teda ja vendasid.Mehe isa játtis poisid unarusse ja vōttis kasuema tütred oma hoole alla.Reaalsus oli aga paraku muud kui kōhuke kasvama hakkas.Kui laps esimest korda kōhus liigutas siis káratas-mis seal nii erilist on?Lase magada ja keeras selja.Augustis ta ei vōtnud vaevuks ultrahelissegi tulema.Tal oli tóó táhtsam.Teda ei huvitatud eriti üldse sellel ajal mu arstil kàigud.Samuti beebi asjad muretsesin ise.Sünnituse juures ta ka 31.12.2014 ei viibinud.
Kui beebi ára sùndis keeras ta mulle selja.Ei mōistnud mu kurnatust kuna olin magamata.Beebiga ta eriti ei tegelenud.
Lapsesse hakkas teisiti alles eelmise aasta novembris suhtuma kuna mulle aitas sellest kodus passimisest ja hakkasin trennis kâima.Muidu olime nagu talle tühi koht.Ta ongi selline mees kes tuleb tóólt,sóób kōhu táis ja vajub diivanile telekat vahtima.Lapsest teeb válja kui diivanile ronib ja tâhelepanu otsib.Midagi talle ôelda ei tohi kohe hakkab nárvitsema ja karjuma.On isegi mōned korrad mulle kallale tulnud ja nào siniseks peksnud.Olengi lapsega hetkel oma vanemate juures ja ei tea kas minna tagasi.
Lisaks lapsele suhtub minusse kui naisesesse külmalt.Ei mingeid komplimente,táhelepanu,hoolitsust.Isegi seksida ei taha ning kui lâhen lükkab eemale.See teeb vága haiget.
Mingit kirge meil pole kuigi oleme nii váhe koos olnud.
Kui ma temaga sellest ráàgin saan vastuseks et tal pole midagi viga ja armastab meid.Teeb vaid suuri sōnu millele tegusid ei járgne.
Ma ei saa aru miks ta selline on?Ma olen talle kōik andnud.Kinkinud elu suurima vààrtuses lapse náol ja alati on tal ōhtul koju tulles toit laual ning toad korras.Alati talle toeks olnud ja tugi olnud.Vastu saan vaid külmust ja ükskōiksus.
Vahel tundub et on nagu lóhestunud isiksus kes vihastab sōimab mind litsiks,libuks,huroodiks ja kàsib mul ennast põlema panna ning siis rahuneb ja palub andeks.Seal juures ütleb et ei mōtle tōsiselt ning armastab mind ja olen talle parim.
Kuigi jõudsite koos äratundmisele, et soovite last ja ühist pere, ei ole kooselu siiski õnne toonud. Teie loos on palju murenoote ja vahel ka veidi sekka lootust, ja seda siis, kui mees kahetseb halvasti ütlemisi ja palub andeks. Otsite seletusi mehe käitumise kohta. Kirjast tootegi mitmeid olulisi asjaolusid, mis kahtlemata on olulist mõju avaldanud ka teie suhetele. Pean silmas mehe varasemaid kogemusi lapseeast, mil tal polnud võimalik tunda end armastatuna ja hoituna. Nüüd, täiskasvanu mehena, on tal raske seda pakkuda nii teile kui lapsele, ta ei tea ju kuidas olla teistsugune isa, kui temal oli. Samuti on tal raske jagada teie rõõmu emana ja ema-laps suhte erilisust, kui tal pole oma emaga suhet õieti olnudki. Kõige sellega on ta juba pidanud lapsena toime tulema ja oma valu sügavale ära peitnud, ega pruugi neid praegu teadvustada, ammugi neid väljendada. Kuid kogetu ja sellest tulenevad tunded annavad end siiski aeg ajalt märku ja mõned olukorrad on agressiivsuse käivitajateks. Ta lihtsalt reageerib, ta ei kavatse seda, viha tabab teda äkki ja väljendub solvangutes või siis füüsilises agressiivsuses. Hiljem rahunenuna võib ta küll kahetseda, küdi samas puudub tal endalgi kindlustunne, et järgmine kord suudaks vihastudes teisiti toimida. Tal lihtsalt pole teistsugust kogemust end väljendada ja maandada. Seepärast on teil vägagi põhjust muretsemiseks, et ka löömised võivad korduda. Isegi kui mees kahetseb ja armastab, ei ole see siiski garantiiks, et edaspidi on teie suhe turvalisem.
Kirja teel on aga väga keeruline prognoosida, kas ja kuidas oleks võimalik teie suhet turvalisemaks muuta. Agressiivsuse ärahoidmiseks ja teie suhtesse läheduse toomine oleks pikk ja keeruline protsess ning eelduseks oleks teie mõlema pühendumine muutuse saavutamiseks ning kahtlemata ka mehe poolt teadvustamine, et karjumised, solvangud, alandamised, rääkimata löömistest ei ole mingil juhul aktsepteeritavad ja neil ei ole õigustust. Kui aga mees nõustub, mõistab teie muret ja soovib midagi ette võtta, et teie ja laps end turvaliselt tunneks, siis tasuks pöörduda pereteraapiasse. Kui aga mees vaid vabandab, kuid ei võta vastutust oma käitumise muutmise eest, ei otsi abi ega pole kinnitust, et suudab säilitada kontrolli oma käitumise üle, siis on turvalisem elada mehest eraldi. Lisan vaid, et paljud naised ikka ja jälle peale füüsilist vägivalda, leebuvad mehe andeks palumisest ja lubadustest, kuid kahjuks siiski üsna pea kogevad, et kõik kordub. Seetõttu tasub end ja last säästa ning kohe ja kindlameelselt end kaitsta ja turvalisust kui loomulikku vajadust tõsiselt võtta.
