Tere,
kuidas oleks võimalik ülikinnise mehega probleeme lahendada? Mees ei taha probleemidest rääkida, eelistab vaikimist või on verbaalselt agressiivne (saadab mind kusagile või ütleb midagi, mis mulle haiget teeb).
Meil on kaks last, 3-aastane ja 1-aastane. Mees töötas pikalt välismaal, käies kodus iga 3 nädala tagant, nädal oli kodus ja siis jälle tööle). Püsivalt Eestisse tuli eelmise aasta juunis, kui noorem laps oli 4-kuune. Hakkas tegelema ettevõtlusega. Töötab pikad päevad, hommikul ärkab kella 6 aeg, õhtul saabub olenevalt päevast 4 ja 7 vahel. Kogu lastega majandamine on minu õlul, samuti enamus kodutööd. Tema lükkab talvel lund, suvel niidab muru, laob puid (ühesõnaga teeb klassikalisi meestetöid). Samas neid töid ei pea tegema iga päev, süüa tegema, koristama, lapsi pesema-riietama-kantseldama aga peab. Kui ta õhtul tuleb, siis sööb, peseb ja kui pole mingeid meesetöid teha, maandub teleka ette või arvuti taha, lastega eriti ei tegele (kui suurem temaga räägib, siis ikka vastab, aga otseselt ei mängi lastega). Aastane laps ei ole nõus temaga jääma, vöörastab. Suurem tahab ka, et hambaid peseks emme, magama paneks emme jms, Ühesõnaga lapsed on harjunud, et mina nendega tegelen. Lasteaeda pean vanemat last ka mina viima ja tooma (mis tähendab mulle kahe lapse riietamist, lasteaeda sõit 20 km, tagasi koju 20 km ja siis õhtul jälle sama). Kogu see toimetamine on nii väsitav, et õhtul ma enamasti jään lihtsalt lastega koos magama. Mees magab all diivanil, kuna magamistoas ei maga ta välja (väiksem ärkab öösel palju kisaga, suurem ronib kaissu). 3 aastat pole me kusagil kahekesi käinud, kuna pole võtta kedagi usaldusväärset last hoidma (alla aastasele ma võõrast hoidjat palgata ei soovinud). Tunnen, et lähedus meie vahel on kadunud, samuti olen pettunud temas kui pereisas (ei mõsita, kuidas ei soovi mees tegeleda lastega, kui ta neid vaid loetud tunnid päevas näeb ning kuidas ei saa mees aru, et niimoodi orav rattas toimetades väsib naine). Loomulikult saan aru ka temast, pikad päevad on ka väsitavad, ta teeb füüsilist töö ning lisaks on ju vaja oma ettevõtte käekäigu pärast toimetada/muretseda. Ühesõnaga selline igapäevaelu tekitab üksjagu pingeid, oleme justkui ühe katuse all elavad inimesed, mitte paar ega pere.
Toon näiteid meie tülidest:
Üks hommik hakkasime sööma putru, mees küsis, kas maasikamoosi pole. Ütlesin, et ei, on ühte teist moosi, mis talle ka maitseb. Hakkas siis putru sööma ja nägi lapse ees õhte moosipurki, kus oli sees moos maasikatega. Küsis, mis see on. Ütlesin, et see on jah ka maasikatega, aga kuna see on kodumoos (mulle toodi sünnipäevaks, ta teadis seda), siis soovin puhast kraami anda lastele. Selle peale mees solvus, võttis oma kausi ja läks diivanile sööma. Proovisin temalt selgitust saada, aga ta lihtsalt vaikis. Lõpuks ma ütlesin, et mul on selliselt lapsikust käitumisest kõrini, tema vastas selle peale, et tal on minust kõrini, umbes kuu aega tagasi mingi tüli käigus ütles ta, et tal polegi tundeid minu vastu. Palusin tal päeva jooksul mõelda, kas meil on siis üldse mõtet koos elada. Õhtul tuli ta koju, nagu midagi poleks juhtunud (tavaliselt nii need tülid tema meelest peaksidki käima). Mina võtsin õhtul uuesti asja teemaks, küsisin, kas ta mõtles selle üle. Tema vastas, et mitte eriti. Rääkisin talle pikalt oma tunnetest, mis on minu meelest valesti, kuidas asjad võiksid olla, küsisin ka tema arvamust, aga no ma ei oska teda rääkima panna. Ta ütles mulle tunni aja jooksul umbes 10 sõna. Küsimusele, mida ta minu vastu tunneb, vastas ta "kõike". Mulle tundub, et kui kõik on nii, nagu talle meeldib, siis ta armastab mind (või siis on tal lihtsalt mugav) ja kui ma ei käitu nii, nagu tema tahab, siis ta tunneb mu vastu viha (või siis ükskõiksust).
Rääkisime oma jutud ära, küsisin, kas ta mõistab kõike seda, vastas tema jah. Siis ärkas laps ja läksin üles.
Jägmine õhtu panin lapsed magama ning jäin ka ise magama. Me polnud kokku leppinud, et ma tulen alla, ma küll plaanisin, kuid uni sai minust võitu, Mees ilmselt eeldas, et ma tulen veel alla (soovis seksida), sest hommikul ei vastanud ta mu tervitusele, küsimusele, mis viga vastas ta mokaotsast "ei midagi" ning läks tööle.
Kuidas sellise mehega suhelda nii, et asjal ka mingi tulemus oleks? Olen juba suhteliselt meeleheitel ning valmis loobuma, kahe lapse kõrvalt on keeruline ja väsitav sellise isendiga suhtlemine. Hea meelega viiks ta kusagile pereteraapiasse, aga paraku ei ole ta nõus tulema.
Ette tänades,
K
|
