Kirjutan Teile ühe murega. Alustan algusest. Üle 10 aasta tagasi (olin 17 vist alles) kohtusin ühe poisiga, kellega armusime esimesest silmapilgust. Meie teed aga läksid pika peale lahku, sest elasime teineteisest väga kaugel ning ta alustas ka Soomes tööl käimist. Mul oli sellest väga kahju, samuti temal. Paar aastat peale lahku minemist kohtasin teist meest kellega koos kolledžis käisime. Samas ma ei olnud unustanud veel esimest armastust, kuid meil läks väga hästi. Aastaid hiljem abiellusime ja kõik oli kena. Soovisime ka last ning sündis väike poiss, kes on nüüd 4 aastane. Kogu elu muutus lausa õudusunenäoks kui laps sündis. Isa suhtus lapsesse halvasti, mõnitas ja alandas, kasutas ka füüsilist vägivalda. Sellele teemal aga saime nii kaugele, et ma olen kolm korda kodust ära läinud ning hiljuti lõpuks ka lahutasime. Oleme käinud ka Tallinnas psühholoogi juures Perekeskuses, et mees aru saaks kuidas lapsega käituda. Nüüdseks on asi paranenud, kuid selline karjumine ja emotsioonide mitte talitsemine on ikka jäänud.
Ma olen koguaeg suhelnud ka oma esimese armastatuga ning tihti ka kokku saanud. Südames on ta mul alati olnud ja ta on väga kallis. Tema oli mulle suureks toeks kui esimest korda kodust ära tulin, sest lapse isa oli liiga agressiivne. Aga ma olin liialt nõrk ja tahtsin koju tagasi. Samas aga tundsin, et ma ei saa ka oma esimest poissi mõtetest ja südamest ikka veel välja. Läks natuke aega ja siis läksin teist korda ära, sest lapse isa suhtumine ei muutunud piisavalt ja ma ei saanud lasta tal lapsega halvasti käituda. Siis läksin juba pikemaks ajaks ära. Mees lubas muutuda ja psühholoogidel käia jne. Algul ma ei tahtki tagasi minna, aga mingi hetk tundsin, et tahan koju. Ma ei teagi, kas tahtsin mehe juurde või lihtsalt polnud võõras kohas üksi harjunud. Ja siis läksin jälle tagasi. Läks 1 päev ainult ja siis tundsin, et tegin ikka valesti et tagasi läksin. Kolmas kord palusin lahutust ja algas suhe uuesti oma esimese poisiga. Tundsin end üle pika aja õnnelikuna ning koos oli hea olla, tundsin et olen täpselt seal kus oleks pidanud alati olema. Meie vahel on alati mingi side ning ei saa teineteist meeltest. Siis lahutasingi ning olin mõnda aega koos oma esimese poisiga. Ma isegi ei mõelnud oma eksabikaasale, sest hea oli olla rahus eemal. Tundsin, et ei armasta teda - isegi ühtki pisarat mul ei ole tema pärast tulnud, kui lahutasime. Mul oli meeles ainult see kuidas ta lapsega käitus ja ma ei tahtnud teda nähagi. tundsin kuidas armastan ikka veel oma esimest poissi kogu südamest. Kõik läkski väga ilusti. Siis aga üks hetk tundsin sekundi pealt, et ei suuda enam, et tahan oma koju. Samas tundsin, et armastan oma eksmeest. Ja mingi hetk läksingi koju. Ja olin veendunud, et nii see jääbki, et tahan olla koguaeg elulõpuni oma kodus, tuttavas keskkonnas. Aga siis oh üllatust, mõne päeva möödudes tundsin, et miski pole see. Et armastan ikkagi ka oma esimest poissi kogu südamest. Ta on ise mõistev ning saab aru mu siseheitlustest. Ütles, et läheb kuidas läheb, et armastab mind ikka. Ja nüüd ma ei teagi mida teha ja kuidas käituda. Ma ei taha haiget teha kellelegi sellega, et ise otsustada ei suuda. Ma ei suuda ennast üldse usaldada enam, sest ei tea mida ma siis tegelikult tunnen. hetkel tunnen ühte ja olen selles täiesti veendunud. teisel hetkel ma nii enam ei tunne ja kahetsen kõike mida teinud olen. Olen väga tihti nutnud selle olukorra pärast, sest nii elada on väljakannatamatu. Lapse ja lapse isa vahelised suhted on nüüdseks küll enamvähem head, mis on mu jaoks väga tähtis, aga tunnen, et igatsen lõputult oma esimest armastust. Mõtteis on koguaeg, et pean ära minema uuesti, kuid kardan, et mingi hetk tahan jälle tagasi tulla ja siiski oma lapseisaga olla - seega teen kõigile jälle haiget, kaasaarvatud endale, sest nagunii alati kahetsen oma tehtut. Tean väga täpselt ainult ühte asja, et olen kõik need aastad igatsenud oma esimest armastatut ja jään teda ka edaspidi igatsema. Meie vaheline side on palju tugevam kui enne, koos oleme justkui üks tervik. Tunneme endid hingesugulastena - näeme isegi unes teineteist samal ajal ja sarnase süžeega. Siianigi suhtleme peaaegu iga päev, sest lihtsalt ei saa teisiti. Sellest see tingitud ei ole arvan, et kodus mul korras kõik pole - ka siis kui korras oli, suhtlesime tihti.
Olen muutunud väga haavatavaks, sest iga väiksemgi tagasilöök lapse ja lapse isa vahelistes suhetes mõjub mulle laastavalt. Kuigi lahus olles nägin, et nad saavad väga hästi läbi ja isa hoolib oma lapsest väga. Koos olles on ikka ette tulnud ka tagasilööke ja ma ka räägin temaga, et nii ei saa, et see mõjub lapsele halvasti. Aga ta ei saa piisavalt aru nagu näha, sest edu ei saavuta piisavalt. Ja see lükkab mu veelgi eemale lapse isast. Isegi siis kui kõik on korras kodus, ei suuda ma olla tema läheduses - sest lihtsalt ei soovi seda. Seega ma ei saagi aru, kuidas ma üldse tahtsin tagasi tulla ja olla veendunud, et seda ma tegelikult tahangi. Ja niimoodi mitmeid kordi.
Seega ma küsingi nõu, kuidas ma peaksin edasi käituma, et elu ükskord korda saada ja tunda end lõpuks õnneliku ja rõõmsana. Äkki on õige olla hoopis lapsega kahekesi ja kuidagi ennast sundida mitte tagasi minema. Ehk alles siis hakkan aru saama, mida tegelikult tegema pean ja mida kelle vastu tegelikult tunnen?
Vahel on tunded väga vastuolulised ja segadust tekitavad. Tundub nii, et te ei saa kuidagi rahu ega selgust ja ikka oht, et jääda kahtlema juba tehtud otsuses. Küllap ongi teil tunded mõlema mehe vastu, olete mõlemaga emotsionaalselt seotud, kuigi erineval viisil. Emotsioonid ja kiindumused ei pruugigi alluda ratsionaalsusele ja olla selgelt teadvustatud. Sellest ka tunne, et asjad ei allu oma tahtele, pole kontrollitavad ning see teeb teid haavatavaks ja ebakindlaks.
Teie kirja põhjal näib, et te küll teate, et esimese armastatuga tundsite end õnnelikumana, kogete mõistmist ja hoolivust, olete hingesugulased, kuid pelgate siiski uuesti kogeda oma kahtlusi ja teha lõplikku valikut. Raske on oletada, mis teid tookord sekundi pealt tabas, mil tahtsite tagasi eksmehe juurde, kuigi ta oli eelnevalt korduvalt ilmutanud vägivaldsust ning te ei tundnud end temaga turvaliselt. Kuid tean, et selline tagasipöördumine on kahjuks omane väga paljudele naistele, kes ikka ja jälle oma lähevad tagasi meeste juurde, kes on neid halvast kohelnud. Võimalik, et see miski räägib väga sügaval peidus olevate tunnetest ja varasematest kogemustest ja viitavad lähedussuhetele lapsepõlves. On leitud, et lapsed, kes pole saanud tunda turvalisi kiindumussuhteid oma vanematega, kes on kogenud hirme või alandusi, satuvad ka hiljem sagedamini paarisuhtes sarnaste kannatuste ohvriks. Nad võivad küll teada, mis on hea ja õige ja mis halb, kuid neil on ometi kalduvus kiinduda inimestesse, kes mingil moel kordab lapsena kogetut ja seob neid emotsionaalselt.
Mis ka täpsemalt teie lugu on ja ei pruugi teid aidata ka süvaanalüüs, kuid kui te teate juba praegu, et ühel juhul ootab teid jätkuv mure ja hirm saada korduvalt kogeda halba kohtlemist ja teisel juhul mõistev ja toetav hingesugulane, siis sellest peaks piisama otsuse tegemisel. Miski ei õigusta kellegi alandamist ega vägivaldsust. Kui aga asi pole hirmus ebaturvalisuse ees, siis on muidugi keerulisem, seda enam, et arvestada tuleks ka isa ja lapse suhet. Kogemus näitab, et kui otsustate mistahes muudel kaalutlustel kui emotsionaalne turvaline lähedus mehega, vastastikune kiindumus ja hoolivus, ei pruugi te õnnelikuks saada. Kui aga olete jõudnud äratundmisele, kummas suhtes tunnete end vabamalt ja õnnelikumalt, siis ei ole teil rohkem argumente kindla ja lõpliku valiku tegemiseks vaja.
