Tere, olen 13. Ma ei tea mida teha. Mulle ei meeldi mu kodu ja vanemad eriti. Kui teised tahavad hea meelega pärast reisi või võistlust koju minna, siis mina ei taha. See tekitab ebamugava ja halva tunde. Kodus olen ma ainult enda toas. Vanematega suhtlen minimaalselt. Mul on ka väike vend kes elab kõrval toas ja jonnib õppimise ja mōtetute asjade pärast. See ajab mind kohutavalt närvi ja ma karjun ta peale tihti. Hommikul ärgates, kui peab kooli minema on eriti halb olla. Koolis nagu ei ole erilist mis mind motiveeriks. Ainuke koht kus ma ennast väga hästi tunnen ja võin ennast reaalsusest välja lülitada on trenn. Ma käin seal iga päev ja olen tihti ka võistlustel. Mul on seal sõpru ja väga hea treener kellega on nii lihtne ja mõnus rääkida. Kõik koolimured jms läheb meelest. Koju jõudes lähen kohe enda tuppa. No mu isa mulle veel meeldib, aga ema... Ma tõesti ei tea miks aga ma ei saa temaga läbi. Tülitseme tihti ja ta on ka tihti kuri mu venna peale ja näeb üldse selline väsinud välja. Mu vanemad pole ka sellised super head koristajad. Riided vedelevad elutoas ja suvalised asjad laua peal. See ei tekita mõnusat ja kodust tunnet. Minul on mu vanematest täiesi erinev maitse ja iseloom. Mina ise olen suur puhtuse armastaja. Olen proovinud ka tervet elamist koristada aga see läheb juba paari päevaga jälle mustaks. Ma saan aru et ma ei tohiks oma vanematest niimoodi rääkida ja ma tahaks ise ka et nad meeldiks mulle rohkem. Vaatan mõnikord teiste emasid ja nemad tunduvad just sellised toredad ja täpselt sellised nagu ma tahan. Enda vanematega mulle aega veeta ei meeldi. Ma tõesti ei tea mida teha sest vanemad on ka ju mures.
Kahju tõesti, kui kodus ei tunne sa just seda, mida kodu võiks pakkuda – mõnusat ja turvalist paika, kus end laadida, kui on raske, kogeda pereliikmete toetust ja mõistmist kõiges, mis sinu elus oluline ja jagada ka koos rõõme, saada innustust, et koolis, trennis ja mujal end teostada. Sul näib olevat nii, et treener ja trennikaaslased on sul siiski pakkunud seda, mida vajad ja see on hea. Kuid jah, parim oleks siiski, kui ka kodused suhted oleksid lähedasemad või vähemalt, et te üksteist ei väldiks ja sa ei peaks end oma tuppa peitma.
Ma saan aru nii, et sa usud, et vanematele läheb ikka korda, kuidas sul läheb, nad muretsevad ja hoolivad sinust. Kuid jah, vahel ollakse ka väga erinevad, mis meeldib või ei meeldi võib tekitada arusaamatusi ja suhted jahenevad. Võimalik ka, et vanemad pole osanud näidata oma huvi ja hoolivust sinu suhtes, kuid küllap nemadki tahaks, et kodus oleks kõikidel pereliikmetel hea olla. Võib ju olla ka, et neil on omad mured ja seetõttu ei märka nad, kuidas sina end tunned. Nii võibki vahel laps, nt sinu vend, saada ka asjatult kurjustada. Tülid tekitavad soovi neist hoiduda, see võib üksteisest eemaldumiseni ja siis pole enam tahtmist perega koos midagi toredat teha. Kuid just sellest ongi vahel kõige enam puudus, et pere hästi toimiks.
Kuid sina pole kindlasti vastutav selle eest, mis vanematel võiks olla mureks on või kuidas neid aidata. Küll aga tahan sind julgustada proovima rääkida seda, kuidas sina end tunned ja mida vajad. Kasvõi alustada näiteks kodukorrast või ettepanekust koos perega mida ühiselt teha. Vahel on vaja kedagi, kes võtaks initsiatiivi ja teisedki saavad sellest innustust.
Mul on hea meel, et siia kirjutasid, sellest saan aru, et oled valmis proovima oma peres toimuvat muutma. Kui tunned end isaga paremini, siis leia sobiv hetk, kui teil mõlemal on aega ja räägi sellest, mida kodus märganud oled ja kuidas end tunned. Võid ju alustada mõnest positiivsest näitest, kui on oled tundund end hästi või kui on olnud koos tore (mõni peresündmus, ühine tegevus või kasvõi mõni konkreetne olukord). Sealt on kergem leida seda mõtteainet, kuidas seda head rohkem saada. Samuti võid võtta teemaks, et oled vahel nõus kodu korrastama, mõnusamaks, meeldivamaks tegema, kuid sind häirib, kui sina üksi seda teed. Miks ka mitte rääkidagi endast rohkem, mis sulle korda läheb, kuidas sa asjadest mõtled, millest unistad ning ka kogemusest treeningutel ja suhetes teistega. Kui isaga jutuajamisel saad olulised mured ära rääkida, siis võib ju olla sellest paljugi kasu, näiteks näha peres toimuvat uue pilguga ja selle toel võib hakata ka teised asjad teie peres muutuma.
Loodan väga, et sul jätkub usku sellesse, et vanemad hoolivad sinust ka siis, kui nad pole osanud seda välja näidata ja et nad tahavad sama, mis sinagi, et peres oleks kõigil hea olla.
