e.
Meil on kodus poole aastane beebi, lisaks veel suurem, 4a ja minu eelmisest suhtest 11a laps.
Abikaasa on näadalas 7st päevast 5 mossis. Lihtsalt hakkab mossitama, solvuma, ei teagi mille peale. Hiljutine solvumine oli tal sellest, et mina nt veetsin õhtul arvutis tema arvates liiga pikalt aega, kuigi tegelesin pere arvete maksmisega jne. Jah, peale seda lugesin perekooli ja olin ka niisama. Tahan ka vahel hinge tõmmata. Kolma lapsega on kogu aeg midagi teha ja "oma aega" mul praktiliselt ei ole. Hommikud algavad sellega, et mina ärkan, teen lastele söögi, ise joon kohvi. Teen voodi korda, beebi riidesse, mähkme vahetus. Beebile puder. Keskmine laps riidesse, hambapesu. Beebi riidesse, auto sooja, lasteaeda sõit. Vanem laps läheb õnneks ise kooli. Lasteaia tiirult tagasi jõudes on pesud (masin käima või puhtad kappi jne). Siis hommikused nõud vaja pesta ja hakkan mõtlema lõunasöögile, sest mees käib kodus söömas lõuna ajal. Beebiga pole väga kerge neid toimetus teha, ta on hetkel rahutu ja tahab oma aega.. Siis kiiruga teen kõik ära. Toad tolmuimejaga üle, mõnikord pesen põrandad ka, kui vaja ja viin vaibad välja. Varsti beebil une aeg, enne seda saab rinda. Saan ta magama õue vankrisse, siis on tund vaba aega. Peale tundi tavaliselt hakkab vähkrema ja siis pean teda kiigutama, et edasi magaks. Vabal ajal teen lõunasöögi lõpuni ja sel ajal, kui beebi magab, käib mees tavaliselt söömas. Peale seda jälle nõude pesu. Ja õhtusöök.. Siis vahepeal lasteaeda, beebi kaasa. Paaril korral on vaja suuremat last viia trenni, sest see asub kaugemal ja sinna ta ise kahjuks ei saa (transport puudub ). Suvel käib rattaga, aga pimedas ma ei luba tal minna. Kõik on minu õlul. Õhtul laste vannitamine, voodipesude vahetus (just oli aktuaalne, muidugi vahetan neid kord 2 ndl tagant)... Suuremaga õppimine.. No orav rattas olen.
Mees on peale tööd väsinud ja tahab puhata, süüa. Kui sööki pole teinud, siis on tavaliselt mossis ja solvub. Vahel toob siis valmis toitu või ostab pizzat, aga iga päev ju seda ei taha. Mul on energia otsas. Kodutöödes aitab mind nädala vahetustel, siis ka suure kauplemise peale. Kindlasti on tal alati midagi olulisemat teha, näiteks linnas käia või poes käia, oma asju ajada.. Läheb lihtsalt kodunt ära, mina jään kodu lastega.
Kui ma korraks maha istun, et lihtsalt "olla", siis ma oma tagumikku ei liiguta ja olen halb inimene kohe.
Mingit lähedust meil abikaasaga pole. Olen miljoneid kordi rahulikult rääkinud, et tahan kaissu, tema puudutusi, igatsen neid hetki. Mees ütleb, et lapsed on igal pool ja ei saa. No kuidas ei saa, kasvõi korraks kallistada.. öelda mõni hea sõna.. Siis küsib, miks mina temast välja ei tee. Ma ju teen, nii palju kui saan. Aga kaua ma seda lolli mängin, kui temal nägu mossis iga asja peale (üks päev solvus, et temale ei öelnud, et ma lähen beebiga sõbrannale külla, kellel on samuti beebi). Käisin külas päevasel ajal, kui mees oli tööl ja siis oli vihane, et ma ainult käin ringi ja kodus olla ei taha ja sööki pole teinud jne. Jube raske on, nagu 4 last oleks majas. Ma ei jõua see kloun olla enam. Ta tuleb koju ja ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun, kui tema vingus nägu näen jälle. Kõik minu ideed on halvad, miski ei sobi. Tahan minna linna , vanalinna Tallinnas , jalutama... Ei viitsi, mõttetu. Mingu ma lastega, kui tahan. Jah, käisingi siis lõpuks oma lastega, mees oli kodus. Tahan kontserdile minna, jälle tema ei viitsi ja see on nõme jne. Suvel ka mõtle kogu aeg, mis teha.. käingi igal pool lastega üksi, nii palju kui käia kannatab ja viitsin. Mees ütleb, et meil puudub voodi elu. Jah, puudubki, aga mina ei taha seda, sest olen temale ainult objekt, kelle peal end rahuldada. Ma kujutan ette, et vahekorrani viiks ikka enne soojad puudutused, hubane olemine... no ei saa kogu aeg lastega , selge see. Aga ta ei tee minust üldse välja. Kui tal "isu" peale tuleb, siis tahabki, nagu masinavärk. Võta püksid maha, teeme ära ja valmis. Mina ei saa nii. See ei anna mulle midagi. Tahan seda lähedust ,olen temaga rääkinud, aga ta ei mõista.
Üks päev solvus veel selle peale,e t ma tal palusin teise tuppa öösel minna. Beebi nuttis (hambad), mina olen magamata. Mees norskab. Ütles, et äheb üldse minuema minu juurest varsti ja see on vastu võtmatu, et tema teises toas magab. Ma ei jaksa enam olla rahulik ja hea. Sisimas keen ja varsti ajab üle juba. Olen nagu närvi pundar, proovin olla rahulik, aga ei jaksa. Mehega tõesti, EI OLE võimalik rääkida. Ta on igapäev kodus "oma mõtetes" ja vait, kellegagi ei suhtle, lastega ei tegele. Käib , vihane nägu peas ringi, otsib vigu ja õiendab kõigiga, kes ette jäävad. Parem tõesti, kui teda vist polesk. Ma ei tea enam, mul on hing nii haige. Mees näiteks oli haige vahepeal, mina ikka muretsen. Toon ravimid, keedan teed. Küsin, kas midagi vaja jne. Hoolitsen, aga siis saan ka sõimata, et tegelegu ma oma asjadega ja pole midagi vaja jne. Kui mina haige olen, ei tehta minust väljagi.. Hiljuti vihastas selle peale , kui ma ütlesin, et soovin massaazi minna, et kõik selg pea kael on nii haiged jne... olen pinges. Siis sain sõimata, et tahan minna mingi võõra inimese juurde, et kes mind käperdab jne. Külalised, kui meile vahel olen kutsunud , on mees alguses nõus olndu, siis kui teised siia jõuavad, siis on vait, kellegagi ei suhtle. Võtab arvuti, kaob teise tuppa. Mul on nii piinlik. Neid asju on veel ja veel.. mina ei tea, mis tal viga on. Tal on ju pere, terved lapsed, mina, kodune inimene.. toit laual, arved makstud, ma oma arust ei ole nii hull naine, ikka hoolitsen ja koristan kõik mis vaja.. Mis ellu ta siis tahab, ma ei saa aru. Pidevalt ähvardab ära minna, no mingu siis, kui nii parem tal. Palun öelge, mida teha. Majanduslikult saaksin ise ka hakkama, aga ma siiski armastan teda.
|
