Tere!
Minu käest on ammu küsitud, miks ma piinan end suhtega kus vahelduva eduga toimub vaimne terror? (õnneks mitte füüsiline) Miks ma ei lõpeta suhet milles ma õnnelik ei ole?
Oleme pea 10 aastat elanud koos, meil on 2 last (üks alles paari kuu vanune)... eks selline kokkukasvamine teegi olukorda raskemaks.
Elame minu majas koos minu emaga. Kõik elukorraldus on paigas. Minul on raskem võtta lapsed ja ära minna oma kodust. Mees ei lähe. Üks tema põhjendus-lapsed!
Kuigi mina olen üksi lapsi kasvatanud. Tema lihtsalt eksisteerib nende jaoks. Olen ka korduvalt ta asju pakkinud ja andnud mõista, et on olukordi ja tema käitumisi mida ma ei andesta, kuid ometi suudab ta mind veenda. Seekord hakkas ta peale vaimset manipuleerimist kodust ära käima. Käis siin nagu pansionaadis. Tahan tulen, tahan ei tule. Püüdsin olla tugev ja enesekindel, kuid taas murdusin ja andsin mõista, et sul on koht kus olla ja vanem laps nagunii küsib koguaeg issi kohta.
Miks ma ei suuda sõltuvussuhet lõpetada? Ma ju tean, et tema ei muutu. Mingi hetk kordub kõik taas. On ju aastast aastasse kordunud. Ema on minus pettunud, et ma meest ära ei aja. Sõbrannad ei mõista miks ma end piinan. Tunnen teiste ees häbi ja süütunnet. Alati ütlen, et kõik seekord lõpetan ja saadangi ta minema. Kuid siis.... kõik vaibub ja elame vaikset pereelu edasi, kuni järgmise korrani....
Ma ei taha sellist pereelu ja olen endas enesekindel, et ei anna alla...aga siis ikka murdun ja tunnistangi, et olen temast justkui sõltuvuses.
Olete mõistnud, et sõltuvusest vabaneda on väga raske ja tagasilangused kerged tulema. Samuti seda, et erinevatel sõltuvustel on sarnased jooned. Nii võib olla, et ratsionaalselt ja loogiliselt on kõik selge ja mõistus ütleb, mis peaks tegema, kuid ometi sellest ei piisa. On veel miski ja see miski on tugevam. Ei aita ka plusside-miinustega kalkuleerimised, mis enamasti samuti kinnitavad jätkamise ohtusid. Sõltlaste juures on vajalik ka kaassõltlase olemasolu, nt alkohoolikute lähedased, kes sageli ka usuvad, et suudavad teist päästa, kui nad vaid veel rohkem pingutaksid ning süütunne, et nad pole olnud piisavalt head ning häbi teiste ees, et ollakse ikka nõus jätkama enda halba kohtlemist. Sellele võib järgneda ka nö petuskeemis osalemine, sest piinlik on rääkida sellest, mis igapäevaselt toimub ning lastakse endaga manipuleerida.
Teiegi olete seda kogenud ja mõistnud oma osa selles. See on aga hea eeldus lõpuks ka midagi ette võtta. On teil ju selge, et teise muutumist pole loota, muuta saate vaid ise oma osa kogu loos ja selles, kuidas lasete end kohelda. Manipuleerija ja vaimse terrori harrastajate kritiseerimisega asjad ei lõpe, nemad saavad jätkata vaid seetõttu, et teised teevad selle võimalikuks. Aidata saab neid, kes ise mõistavad, et miski on valesti, võtavad vastutust ja tahavad midagi ette võtta.
Kui küsite peamiselt seletust, miks on raske sõltuvusest vabaneda, siis need põhjused on enamasti sügaval ja sageli varajastes lähisuhetes ning põhjalik eneseanalüüs ja teraapia võiks selgust luua. Kuid olenemata teie elukäigust ja näiteks ka lapseeas kogetust, vajate te muutust praegu. Minevikust toimunut, geneetilisi eelsoodumusi ei saa muuta, kuid seda, mida otsustate praegu ja kuidas kavatsete elada oma elu täna ja homme, see on teie teha. Te ei vaja mitte niivõrd teiste soovitusi või soodsaid tingimusi elukorralduse muutmiseks, vaid kindlat sisemist otsust, et te ei lepi sellega ja teete enda ja laste heaks oma parimaid valikuid. Lisan veel ühe raamatusoovituse: Pia Mellody „Kaassõltuvus“, mis võib aidata teadvustada sõltuvussuhte tagamaid ja leida viise korduvatest mustritest vabanemiseks.
