minu mees läks eelmisest abikaasast lahku 4 aastat tagasi, nende ühine laps on 6-aastane. Lapsevanemate omavahelised suhted on pehmelt öeldes kriitilised, tülisid on lahutanud nii politsei kui pere ja sõbrad, laps on korduvalt näinud ja kuulnud asju, mida lapsed iial kogema ei peaks. Tülide vahepeal üritatakse meeleheitlikult lapse eest lahkarvamusi varjata ja nõnda on nii lapse kui ülejäänud pere jaoks elu nagu ameerika mägedel. Kui suudame häid suhteid teeselda siis elab laps enamus ajast meil, kui on tülid, siis suhtlust peaaegu ei toimu. Lapse jaoks on selline elu muidugi äärmiselt raske, ta on hakanud rääkima, et mõlemad pered peaksid hakkama koos elama (emal uut meest ei ole) ja et emme-issi peaksid abielluma (olen lapse isaga abielus ja meil on ühine laps sündimas). Saan aru, et lapse selline soov on täiesti normaalne, ta tahaks takistamatult ja pingevabalt suhelda mõlema vanemaga aga kahjuks pole ka lihtsalt head suhted reaalselt saavutatavad peale kõike juhtunut (oleme isegi lapse emale lähenemiskeeldu pidanud taotlema). Siit küsimus - kas peaksime lapse nimel jätkama heade suhete teesklemist kuni järjekordse plahvatuseni, ning mil määral ja kuidas tuleks lapsele selgitada vanemate omavahelisi halbu suhteid? Usun, et senine lapse "kaitsmine" on talle pigem palju kahju teinud.
Laps vajab rahulikku ja turvalist kasvukeskkonda, ja kirja järgi saan aru, et teie koos abikaasaga olete selle eest seisnud. Kõige parem oleks, kui kõik täiskasvanud inimesed lapse ümber saaksid keerukaid olukordi lahendada omavaheliste kokkulepete kaudu. Vastutajad neis olukordades on alati täiskasvanud. Kui lapse ema seda ei mõista, siis on teil ja teie abikaasal lihtsalt suurem koorem ja rohkem vastutust, mis kahtlemata on suur pinge.
Laps käitub ikka lapse moodi, tal on omad arusaamad, ja üsna harilik on lapse idee, et kõik talle kallid inimesed võiksid elada koos. Kõike seda, mida teie ja lapse isa peate vajalikuks lapsele selgitada, on vaja teha lapse iga arvestades, olla neis selgitustes hinnanguvaba, konkreetne ja teha seda lühidalt.
Laps ei tohiks kannatada selle tõttu, et tema isa ja ema suhted on niivõrd keeruliseks kujunenud. Lapse jaoks on ema ikka ema, lapsed armastavad oma vanemaid tingimusi esitamata, see lihtsalt on nii. Ka kui vanem käitub lapse suunas ebakohaselt (on vägivaldne, hoolimatu vms), ei lõpeta laps oma vanema armastamist, vastupidi, laps võib ennast süüdi või alaväärsena tunda, võtta vastutuse enda peale, ja lõpetada iseenda armastamise. Lapse tundeid - kõiki tundeid - tuleks mõista. tegu on ju keeruka tundeseguga, kus võivad olla korraga ka paljud vastakad tunded: armastus ja pettumus, rõõm ja üksindus, kurbus ja kaotusvalu. Laps vajab kindlasti mõistmist ja tuge, et nende tunnetega toime tulla.
Kõige parem oleks mõistagi, kui täiskasvanud saaksid suhte-"plahvatusi" vähendada või ära hoida, ja kui mitte, siis peaks hoolt kandma, et laps ei oleks nende keskel. Usun ka, et laps peaks suures piires teadma, kuidas olukord on, ja siin ei saa olla lõputult kaitseline, küsimus on viisis, mil moel talle asjadest rääkida (ikka asjalikkus, lühidus, hinnanguvabadus). Piiride seadjad siin olete ju teie ja teie abikaasa. Kui lapse kohtumised emaga on lapsele liiast pinget tekitavad või isegi traumaatilised, siis tuleb kaaluda ema ja lapse kohtumiste vähendamist kuni olukorra rahunemiseni.
