Oleme koos olnud 5a, meil on 2 väikest last. 2015a on olnud enamjaolt minu aasta st et lapsed, kodused toimetused ja kõik mis seotdu pereeluga, on olnud minu kanda, sest mees on kas olnud seotud oma tööprojektidega või vanemate juures maja ehitanud. Suvel päädis kõik sellega, et ma avaldasin arvamust kui väsinud ma nö üksi elamisest ja üksi olemisest olen (kuna väiksem oli tol hetkel veel ka rinnalaps, siis läks mul palju aega ja energiat ka arusaadavalt tema peale). Minu arvamuse avaldamisest tekkis mehega tüli, sest tema arvates peaksin mina meest toetama ning kui mul on raske või mured, abi otsima/paluma sõbrannadelt. Mees rääkis meie tülist ka oma õele, kes seepeale solvas mind väga isiklikult ning see tegi mulle väga haiget. Lõpetasin tol hetkel igasuguse läbi käimise mehe perekonnaga, sest minu arvates oli (ja jätkuvalt on) tema õe käitumine taunitav. Nüüd on aga kätte jõudnud jõuluaeg ning mees soovib et nagu ikka - läheksin temaga jõuludeks ämma-äia juurde, kuhu tuleb ka tema õe pere. Ütlesin välja, et ma ei tunne õe seltskonnas end mugavalt ning ma ei soovi jõule veeta negatiivses õhkkonnas. Tahan olla seal, kus mul on hea ning ma tunnen end hästi. See on minu kodu. Mul ei ole vanemaid, mul ei ole õdesid-vendi, minu pere ongi minu mees ja minu lapsed. Minu mehel jaoks on aga kodu ja jõulud oma õe perega ja vanematega. Ma aktsepteerin seda. Mees ütleb, et talle ei meeldiks kui ma jääksin üksi koju (kuna vanemad elavad meist väga kaugel, siis veedaks ta kõik pühad vanemate juures), ta tunneb et kui ma ei lähe temaga kaasa, siis kõik ei ole nii täiuslik nagu olema peaks. Mina aga ei taha minna seepärast, et minu jaoks see suvine solvang kaotas igasuguse usalduse tema õe vastu ning inimesena ma ei puutu kokku inimestega, kes suhtuvad minusse halvustavalt. Mina ise saan valida kellega käin läbi ja kellega mitte. Kuidas lahendada see olukord? Kui ma lähen mehega kaasa, siis pean enamus päevi veetma tema toas, sest tema suhtleb oma pereliikmetega ja veedab nendega aega. Mina oleksin üksi külalistetoas ning mängiks nt lastega. Ma ei taha tekitada ebamugavustunnet mehe peres, et tuli see naine, kelle kohta õde suvel ütles: "sa oled nõrk naine, et vajad lastekasvatamisel või koduses elus mehe tuge; minu vend peab elama nii nagu tahab, tegema nii nagu tema heaks arvab ja naine peab kõik valikud heaks kiitma". Lisaks lausus õde veel, et ma olen kõik need 5 a tema venda vaid ära kasutanud, et saada endale pere, keda mul ei ole olnud. Mõni kuu hiljem ütles õde vennale, et ta tol hetkel oli oma sõnadega liiga emotsionaalne, kuid minu ees ta ei pea vajalikuks vabandust paluda.
Kui jään üksi jõulude ajal koju, oleksin loomulikult kurb, et peaksin olema oma perest eemal, aga vähemalt tean seda, et tema õde on rahul, et tema lapsepõlvekodus ei ole seda naist, kes te´ma arvates on tema venda ära kasutanud jne. Samas sooviks ju ka mitte oma mehe tundeid riivata... Mees meie kodu jõuluperioodiks kindlasti ei jää, sest tema jaoks on vanemate juures käimine pikk traditsioon. Oleme seal kõik eelnevad 4a koos käinud.
Kuidas PALUN lahendada see olukord? Mees ütleb, et pean oma uhkuse alla neelama.....
Olete juba oma otsuse teinud ja mees väljendanud ka mõistmist. Niisiis, leidsite praegusele olukorrale lahenduse. Loodetavasti andis see teile enesekindlust. Võimalik aga, et pole veel piisavalt selgust, kas tulevikus leiate mehelt rohkem toetust kui seni. Kuid igas tülis võib ju näha ka muutust soovitud suunas, arengut suhetes, rohkem mõistmist erimeelsuste esinemisel. On ju üsna loomulik, et kahe väga erineva peretaustaga inimesel on ka erinevad ootused ja arusaamad. Saan aru nii, et mehe pere on väga kokkuhoidev, emotsionaalselt väga seotud, nad toetavad üksteist ja teie kui uustulnuk ja üksi olete kahtlemata haavatav. Võiks koguni öelda, et mees on rohkem seotud oma päritoluperega ja pole veel piisavalt seotud omaloodud perega. Oma õelt ja vanematelt saab ta tingimusteta toetust, sest jagavad ühesuguseid arusaamu, sh sellest, millised on mehe ja naise rollid, mis on kohane ja kuidas teatud olukordasid lahendatakse. Selle juurde käivad ka traditsioonid, mida vajatakse, et ühtsust hoida. Teie mehe jaoks ongi see väga oluline, oma perega tunneb ta end turvaliselt ja kindlalt.
Kõike seda on võimaik mõista, nagu ka seda, et teie taust on teistsugune ja tundub, et teie ei tunne end selles suures peres vastuvõetud liikmena. Parim, mis saaks juhtuda on see, et mees looks tugevama side teiega ja mõistaks, et nüüd on tal oma pere koos lastega esikohal, kellega ühte hoida ja seejärel on võimalik luua head kontaktid ja uued traditsioonid päritoluperega suhtlemiseks. See tähendaks esmalt eraldumist vanemate ja õe perest, ühinemist omaloodud perega ja siis uuel moel suhtlemist päritoluperega.
Kuid see protsess ei kulge lihtsalt ja võtab ka aega. Üheks tunnuseks selles sunnas oleks näiteks see, kui mees ei otsi teie erimeelsuste korral lahendust õelt, vaid üritaks oma peres ettetulevad teemad lahendada teiega, kui teie oleksite esimene ja peamine, kellega jagab oma rõõme ja muresid. See ei pea tähendama, et õde ja vanemad jääksid kõiges eemalseisjaks ja osavõtmatuks, kuid nad ei ole esimesed, kellega asju arutada ja nad ei sekku teievahelistesse asjadesse.
Ka mehe õel ei peaks olema üldse tunnet, et tema saab öelda, kuidas teie peaksite hakkama saama, lapsi kasvatama ja oma meest kohtlema. Kui ta seda ka teeks, oleks siingi keskne roll mehel, kas ta seda võimaldab või säilitab oma pere privaatsust, ega lase teistel seda rikkuda. Kuid tal võib seda juba kujunenud oma perega seotust murda – on talle see ju tuttav ja vajalik toetus. Teie võimalus on aga püüda mehe luua samm-haaval kindlam suhe ja lähedus, et tal tekiks oma peretunne teiega.
Mul on hea meel selle teise kirja üle, kus sõnastasite just seda, mis teile oluline ja viisil, mis võimaldas olulist sõnumit vastu võtta. Jätkate arutelusid, rääkige oma arusaamadest mina-keeles, kuulake teineteist, aktsepteerige kuuldut ja looge ühine oma pere, kus on avatud suhtlemine, see teeb teid lähedasemaks ja kujundab oma traditsioonid.
