Tere.meie peres kasvab minu eelmisest kooslelust minu tütar ja mehel on poeg kes elab oma ema juures.meil on ka ühine 4kuune beebi.probleem seisneb selles et mehel jäi poeg haigeks ja mina olin seisukohal et laps võiks ema juures olla kui on haige(mees tõi lapse meie juurde peale arstil käimist).poisil oli tugev köha ja hommikul ka palavik(mida mulle ei mainitud)vanem tütar on ka mul tõbine..köha ja nohu.probleem on mehel nüüd selles et ma teda hingepõhjani solvanud kuna poeg ei või tal.haigena siin olla!!aga selle peale ei mõtle et meil yhine laps kes on imik ja kellele on nohugi ohtlik haigus.leidsin et kui võimalik hoiduda siis parem hoiduda pisikutest...poeg saab ema juures olla.kuni terveks saab.see et minul tütar tõbine on paratamatus..ma ei saada teda ju kodust minema!!aga jaa...ta pühaviha täis et teen lastel vahet...et see on tema arust sama hea kui ta ytles et minu vanem tütar võiks oma vanaema juurde elama minna!!kas ma teen oma.mehele liiga või on tema mõistmatu???
Kärgperes on vaidlused laste pärast kerged tekkima. On ju loomulik, et oma laps on armsam ja saab poolehoidu rohkem. Sama mõistetavalt oodatakse kaasalt oma lapse suhtes hoolivat suhtumist. Kui aga lapsi erinevalt koheldakse, kellelgi on eeliseid, siis teeb see haiget ja isiklik solvumine kerge tekkima. Nii ka teil – püüate võrrelda, kellel milleks rohkem õigusi on, kuid sellel ei näi olevat üheselt mõistetavalt õiget vastust.
Sellest olukorrast aitaks teid välja võrdlemisest ja võrduse taotlemisest loobumine. See pole niikuinii võimalik ega ka vajalik. Lähtuge sellest, et iga pereliige ja tema vajadused on olulised ning koos tuleb otsida lahendusi, mis ei kahjustaks kellegi huve ega tundeid.
Kui samal teemal arutleda nii, et teie muretsete beebi pärast ja mees oma poja pärast, siis usun, et see on vastastikku mõistetav. Pahandus tekkis sellest, et olukorra lahendust nägite teie selles, et mehe poeg peaks minema oma ema juurde, kuid solvas meest. Edasi olekski oluline, et mees saaks väljendada, mis talle selle juures ei sobinud, mis talle muret teeb, kui poeg ei saa olla haigena teie juures, vaid läheks ema juurde. Võimalik, et tal polegi otseselt selle vastu midagi, kuid ta omistas teie soovile lisatähenduse, nt et te ei aktsepteeri mehe otsust, või koguni teda ennast, või et te ei soovi hoolitseda tema poja eest nii nagu oma laste eest vms. Mees võib olla ju väga kiindunud oma pojasse ja haigena tema läheduses olla, ongi talle väga oluline. Kas kerkinud teema on tungimas ka teie omavahelisse suhtesse ja kahtlete teineteise parimates kavatsustes? Millest need kahtlused veel räägivad? Kuivõrd te usaldate teineteist, jne? Ka neil teemadel on vajalik rääkida, kuigi see on vahel päris keeruline.
Esialgu piisaks sellest, kui suudaksite mõlemad aktsepteerida seda, et teile on omad lapsed väga lähedased ja mistahes teisepoolne arvustus teeb haiget. Seda on ju võimalik mõista!? Leppige kokku, et te ei arvusta teineteist tundeid ega püüa ka võrrelda, kes mida rohkem saab. Lapsed on erinevad, vanused on erinevad, harjumused, kodud ja olukorrad on erinevad, samuti suhted kõikide emade-isadega jne.
Kui see mure laheneb, siis mõelge veel sellele, kuidas saaksite teineteisele jagada kinnitusi, et teie suhe on teie jaoks oluline, et hoolite ja soovite mõista, aktsepteerite erinevaid arusaamu ega püüa neid maha teha, vaid nendega arvestada.
