Olen vanuselt kolmekümnele lähenev naisterahvas. Mul on kolme aastane poeg ja peagi kaheseks saav tütar. Olen kogu selle aja olnud kodune ja magamata. Poeg jalutab siiani öösel ringi, tüdrukul tulevad hambad ja ka nutab öösiti. Mees on hirmus seksimaias kõige selle kõrval... ja siis olen veel meie ühise ettevõtte juhatuse liige... meil on oma talu ja kasvatan hobuseid...
Ma olen alati rahuarmastav inimene olnud, ei meeldi mulle müra ega karjumine. Lapsed aga muud enam ei pakugi, kui kahekesi kodus on. Kui poeg lasteaias on, siis ripub tüdruk mul koguaeg nö seelikusabas. Seda "oma ruumi" mul polegi nagu enam. Ma ei kannata silma otsaski enam meie kasse, kes trepi peal teed blokeerivad ja kah muudkui nõuavad ja nõuavad. Ma ei kannata oma koera, kes nagu idioot õue peal ringi laseb ja situb kuhu juhtub, samuti ei jää sammugi maha, kui õue peal toimetan. Ma ei jaksa enam koristada laste tagant, riideid ja mängiasju loobitakse, kuhu juhtub. Mees tuleb koju ja viskab oma riided kah veel lihtsalt kuskile... ma siis lappan neid kokku, kui jaks jälle peale tuleb. Korraks on ilus...
Mees on tegelikult tore mul, paremat ei oskaks tahtagi, aga...
Meil on igakuiselt vaja maksta päris arvestatav summa liisinguteks ja laenudeks. Seetõttu on ka tööd palju, mees on ületöötanud. mina tegelen arvete, kirjade, lepingute jms. Probleem on aga selles, et olen hakanud niiiiiiiii palju vigu tegema. Ja ma ei saa aru, miks. Arvete numbrid ajan sassi ja see on nii palju jama tekitanud. Ma kontrollin mitu mitu korda üle kõik ennem ära saatmist, kuid no ma lihtsalt ei näe või ei märka vigu. Pole ka mingit raamatupidamisetarkvara, mis ehk nii mõnegi asja lihtsamaks muudaks. Ja ma teen seda kõike nii, et tüdruk kõõlub mul süles edasi tagasi või kakleb vennaga, küll tahavad juua ja süüa vahepeal, pissile ja kakale... nii palju segavaid faktoreid... Teate, mis tunne on, kui tuleb jälle mingi viga välja... ma ei julge mehele rääkidagi, kuid ega valetamisest ju kasu poleks. Ta lihtsalt sõimab mind... ei karju, aga sõimab... tunnen end nii väärtusetuna. Ta on jah alati objektidel kohal ja kontrollib mehi, sõidab igapäevaselt Tallinna vahet... see on väsitav. Kuid kas mul on kerge. Täna siis öeldi mulle, et aitab sellest diivani peal lösutamisest... pane oma hobused ka raha teenima. Minust pole talle abi olnud jne. Ma tahaks sellest kõigest lihtsalt välja astuda, kuid uue inimese palkamine on ka jälle kulu, mida me endale lubada ei saa. Me peaks üksteisele toeks olema, aga minu vead on alati väärt sõimu... Ta ise teeb samuti vigu, kuid ma ei kuku teda sõimama või vältima. Kõik laekunud arved on läinud töömeestele palkade jms maksmiseks, omad arved on aga kõik maksmata. Ma olen krediidiinfos üleval juba... Ja ta ütleb mulle, et ma ei hooli ja mul on suva. Ma ei tea, mis reaktsiooni ta minult ootab... Ma ei julge enam võõrastele numbritelegi vastata, sest ei oska krediidiasutustele enam midagi vabanduseks tuua, et nad oma raha pole saanud... kes teab, mitmest tööotsast või tehingust olen seetõttu ilma jäänud...
Ma tahan õues toimetada, kuid ikka ja alati on mingi põhjus mehe poolt, miks kõik pooleli pean jätma. Tal vaja kuskile minna jne. Keegi peab ju lapsi alati vaatama ja lastega koos on õue peal suhteliselt võimatu midagi teha. Nad lihtsalt läheks jalutama kuskile... aeda kahjuks veel tervenisti krundil ümber pole. Poiss käib küll lasteaias, kuid tüdruk tahab ju ka tegelemist...
Ma ei kuluta laste lõunaune aega magamiseks, püüan alati miskit kasulikku teha. Vahest võtan aja maha ja vaatan mõnda seriaali internetist, kui ilm on jama. Ja kui mees kodus on, siis kindlasti on kohustuslik osa on seks. Ta vajab seda mitu mitu korda päevas ja öösel... ma saan sellest aru ja püüan ju meeletult virk ja kraps olla, kuid ei jaksa enam... mingit huvi pole. Ta võib aga palavikus olla ja surmväsinud, kuid ikka tahab...
Ma tahaks lihtsalt alla anda. Mõtlen viimasel ajal palju oma hobuste mahamüümisele... kuid siis ei jää mulle enam midagi, mis argielust korrakski puhata laseks. Ma poel ühtki looma ostnud ka temaga nõu pidamata. Suurem osa on isegi tasuta saadud. Suveperioodil tõid nad isegi mõne kopika sisse üritustel... Oh ja reklaami ma ei tee meile piisavalt... kuid kuidas ma saan seda teha, kui teenused pole 100% valmis pakkumiseks. Osa varustust on puudu ja selle ostmiseks lihtsalt pole raha...
Ma nutan päris tihti ja ikka üksi... kõik maailma asjad tekitavad ka liigseid emotsioone. Ma nutan igakord, kuid mõni laps kuskil surma saab või liiga tehakse... kuid ma isegi pole enam suurem asi ema... Ma armastan oma lapsi, kuid tihti mõtlen ka sellele, et teisiti oleks olnud lihtsam...
Ma ei tea, kuidas enam sellest mustast august välja saada...
Tõepoolest, seda kõike tundub olema liiga palju! Öeldakse, et olles augus või auku kukkunud, tuleb lõpetada kaevamine. Väsimus, kurnatus, viha ja rahulolematus viitavad läbipõlemisele, mis võib päädida pikaaegse terviseprobleemiga. On võimalik, et teie mees on samuti ummikus, kuid erinevate isiksustena te lihtsalt väljendate oma olukorda erinevalt.
Psühholoogina saan ma öelda, et teil ei ole palju valikuid. On võimalik muuta, kas olukorda või suhtumist sellesse. Lugedes teie lugu, näib mulle, et kui muudate suhtumist ja lasetegi asjadel minna, siis tekitab see keerulisemaid probleeme ja peate võlausaldajate kasuks loovutusi tegema. Seega, ehk oleks siiski vajalik võtta koos mehega aeg maha, asjad selgeks rääkida ja uued lühiajalised ja pikaajalised plaanid ning kokkulepped paika panna. Isegi, kui on vajalik, midagi loovutada, saate te ise otsustada, mida ja mis järjekorras. Teie vastutus on teha mehele selgeks, millises piiripealses olukorras te olete ja mees kuulama panna. Kui teile tundub, et isegi tõsiseks jutuajamiseks aega napib, siis kasvõi kirjutage mehele nii nagu kirjutasite meie foorumisse. Võib olla oleks abi, kui leiaksite ühise tuttava, keda usaldate ja peaksite temaga olukorra üle nõu. Kõrvalseisja pilk on kainestav, aitab rahuneda ja uusi vaatenurki kaaluda.
