Tere!
Olen ennem saanud Teilt abi mis aitas edasi minna, seega sellise teemaga pöördun Teie poole.
Olen armukade vaadates mehe ja lapse suhted. Vanem laps räägib avalikult et tema kallis on issi, teeb talle kalli, kingitusi jms. Mina tunnen end kõrvalejäetuna. Usinalt otsin kontakti lapsega, teen üllatusi ja kogu aeg tema jaoks olen olemas. Istusin temaga kodus 4 aastat, ja enda arust pühendusin ainult lastekasvatamisele ja nende heaolule. Nüüd aga ema on paha, isa on hea.... Talumatu valus!
Tema aasta noorem vend suurem suhtleja ja tunnen et vajab nii mind kui ka isat.
Mees ei mõista mu tunded, ja isegi ei taha sellest rääkida, ütleb vaid et olen segi ja kade, kord ütles ka et miks laps ei või oma isat armastada rohkem kui emat? Ok. Aga rohkem ei tähenda ju et armastada isat ema arvelt, see ei saa välistada emat.
Hakkan rõõmustada kui mees tuleb koju hiljem ka saan lastega olla üksi. See teeb muret et varsti enam ei taha teda kõrvale.
Tunnete end kõrvalejäetuna, sest teie vanem laps väljendab hetkel suuremat poolehoidu isale.
Lapsel on vaja nii ema kui isa. Kui vanemate vahel tekib rivaalitsemine, kes on tähtsam, kes on kallim, kes on parem vms., on see lapse arengule ebasoodus keskkond. Täiskasvanu roll ja vastutus on mitte laskuda lapse tasemele vaid jääda täiskasvanuks. On normaalne, et täiskasvanu loob oma lähedussuhte teise täiskasvanuga (mehe või naisega). Kui see suhe on paigas, siis ei teki ka liigseid ja ebarealistlikke ootusi laste suhtes.
On tavapärane, et lapsel võib tekkida lähedasem side ühe lapsevanemaga. Kuigi lapse esmaseks põhiliseks hooldajaks on olnud ema, võib tal tekkida suurem kiindumus hoopis isaga. Ja see ei ole halb ega hea. See lihtsalt on nii. Tavaliselt on see erinevate mõjude koostoime. Mõned neist siinkohal: Lapse maailm on oma maksimaalsuses kompromissitu ja justkui must- valge. Alles aja möödudes on tema jaoks võimalik, et mõlemad vanemad on ühtviisi kallid (täpselt nii nagu ta hakkab mõistma, et hea ja halb käitumine mahub ühte inimesesse). Kui laps on väljendanud oma kiindumust ühte vanemasse ja need mingil kombel sellist lapse enesemääratlemist kinnitavad (laps kordab tegevust, mis on saanud lapsevanema positiivset või negatiivset tähelepanu), siis võibki kindel olla, et laps jätkab seda käitumist veel mõnda aega. Võib isegi öelda, et nii saab alguse sildistamine, kus silt hakkab ise juba oma elu elama. Nii tekivadki n.ö. “issitütred” või “emmetütred” või “emmepojad” või “issipojad”. Loomulikult on üht teist määratud ka geneetikaga. Mõned inimesed lihtsalt klapivad paremini kui teised.
Lapse, nii tüdruku kui poisi, huvi ja samastumine nii samasoolise kui teisest soost vanemaga muutub erinevatel eluperioodidel päris palju. Kord vajab laps rohkem ema, siis jälle isa tähelepanu. Lapse poolt väljaöeldud tähendused ei ole kindlasti n.ö. otse tõlgitavad täiskasvanute tavamõistetesse. Laps ei ole väikesemõõduline täiskasvanu. Kui laps ütleb, et ei taha ema, tahab hoopis isa, siis ei tähenda see seda et ta ei vaja ema. See võib tähendada hoopis seda, et tahan praegu nii väga isaga aega veeta või hoopis midagi kolmandat. Lapse hetkevajadusest aitab paremat aimu saada see, kui te peegeldate talle tagasi tema mõtet või tunnet ja laps saab niiviisi teadmise, et te mõistate teda (isegi kui väljaöeldu teile ei meeldi), te saate tema emotsooni konteinerdamisega hakkama ja teid saab n.ö. usaldada. Kui nii toimite, siis usun, et peagi väljendab laps oma poolehoidu ka teile.
