Olen oma mehega 3 aastat koos olnud ja saame peagi teise lapse. Probleemid algavad kohe kui minu ema tahab külla tulla või toob meile midagi. Olen emaga rääkinud et ei ole vaja igakord midagi tuua. Kuigi ma tunnen oma ema ta on alati selline lahke olnud ja kõik endast andnud et lastel hea oleks. Aga minu mees sellest aru ei saa ja arvab et kui nii aidatakse et siis on temal tunne et ei saa hakkama ja vajame abi. Ja nii kui ema tuleb külla oleme riius sest tema tahab omaette olla. Aga meil ei käigi õieti keegi külas ja see kuidas ta minu peresse suhtub hakkab juba ära tüütama. Nii kui kuuleb et tuleb keegi siis põgeneb tööle või kui on tööl siis jääb kohe väga kauaks. Palub mul koguaeg emaga rääkida et lõpetaks selle käimise aga ma kohe ei suuda nii ta on mulle ju ikka väga kallis inimene ja mina olen kodune lapsega ja rase ka ise õieti kuskile ei saa siis jääbki selline tunne et peangi see kodukana olema muudkui talle kõik ette taha ära tegema ja kõikidest sõpradest ja perest loobuma.
Saan aru nii, et teil on üsna erinevad arusaamad sellest, mil määral ja kuidas võiks suhelda vanematega. Teie olete pärit perest, kus ilmselt on olnud pereliikmete seotus suurem ning seetõttu on loomulikud sagedased külaskäigud ja külakostid, aga mehe jaoks on oluline tunda end iseseisvana ja abi saamine seab hakkama saamise kahtluse alla. Nii võib olla, et mida rohkem teie suhtlete oma emaga (sugulaste, sõpradega), seda enam mees tõmbub eemale ja ka vastupidi, mida rohkem mees teie suhteid oma pereliikmetega arvustab ja kodunt ära läheb, seda enam tunnete vajadust suhelda ema jt lähedastega. Selles küsimuses ei ole nii, et ühel on õigus ja teine eksib – te olete lihtsalt pärit erinevatest suhtekeskkonnast, teil on erinevad vajadused ning arusaamad, kuid neid on võimalik mõista ja arvestada.
Praegu oleks väga oluline, et te suudaksite peatada teineteisest eemaldumist ja pere toimimise viiside arvustamist ning võtta tõsiselt teineteise arusaamu ning püüda kohaneda. Võib ju leida teie mõlema suhtumistes ja kogemustes kasulikku. Näiteks seda, et teil on mees, kes võtab pere heaolu eest vastutust tõsiselt ja soovib hästi toime tulla ning teie jaoks olla lähedussuhetes esikohal. Teie olete aga omaloodud uude peresse kaasa toonud lähedaste ja pereliikmetega jagamise ja aitamisrõõmu, külalislahkuse. Kui kumbki tunneb, et teine surub midagi peale, mida ei taha, siis pinged kasvavad. Küll aga saate neil teemadel arutleda ilma arvustamata, lihtsalt jagada seda, mida tunnete ja vajate. Seda olete juba teinud ka ja saanud teada need erinevused, mida kirjeldasite. Nüüd on oluline püüda mõista ja leida tasakaalu. Näiteks võite arutleda, kuidas võiksite säilitada hea suhte ja kontakti emaga ohustamata lähedusssuhet mehega. Vaevalt , et mehel oleks eesmärk, et te end kodus, peagi kahe väikses lapsega kurnatuna ja üksi tunneksite. Ta võib aga soovida olla rohkem ise teie jaoks olemas ja suuta pakkuda seda tähendust, mis seni tuleb teie emalt. Rääkige ka emaga sel teemal. Kirjutatate, et ta on väga abivalmis ja annab endast palju, et lastel hea oleks. Vahel on aga nii, et abi võib osutuda sekkumiseks ja enam ei ole lastel hea ning vanematel tuleb veidi taanduda, et noor pere saaks toimida just neile sobival viisil. Loodetavasti ei tähenda see, et ema tunneks end tõrjutuna või ebavajalikuna. Küsimus on ju, nagu öeldud, sobivas tasakaalus ja mõõdupuuks on iga asjaosalise rahulolu.
Teie küsimus on väga oluline ja puudutab paljudsid noori peresid. Laste sünniga kerkivadki uued teemad päevakorda ning vanemate abi võib olla vähemalt mõneks ajaks väga vajalik. Küsimus on selles, mida see tähendab laste isa jaoks, et ka tema roll ei taanuks ja säiliks lähedus teie paarisuhtes. Soovin, et leiaksite viisi, kuidas ise saada vajalikku tuge olles lastega kodus ning igaüks teist tunneks end väärtustatuna ja mõistetuna
